Vahepeal oli Gulliveril jalg haige. Arstionu käis ja ütles, et ilmselt verevalum. Söötsin talle siis valuvaigistit sisse - peab ütlema, et olen osanud endale ekstratarga hobuse valida. Proovisin kaeraga, saiaga, ristikuga - mitte üks neid ei aidanud mind selle rohu sisse söötmisel. Edasi läksin karmimate võtete peale. Süstal ja osa vett ja kurku. Esimesel korral ei osanud ta seda minust oodata, teisel korral nägi mind süstla ja veenõuga tulemas ning kadus. Aga me saime sellega siiski hakkama.
Kui oli aeg, et teda koplisse tagasi lasta siis... uskumatu,ma ei ole sellist ilme muutust hobusel veel kohanud. Hetkel, mil ta tabas, et teda tõesti koplisse jäetakse, et ta saab rohumaadele tagasi läks hobuse nägu selgeks, silm lõi särama ja öelge pealegi, et ma kujutan ette - naeratus tuli näkku. See traav, millega väiksele koplile ring peale tehti oli humoorikalt teatraalne - kabjad käisid väga kõrgele ja tema oleku väljendas ehedat rõõmu: " Ma olen nii lahe mees! Meri on põlvini! Jess!" .
Nii lasin ma tal mõnda aega koplis olla ilma, et oleksin teda üldse torkinud. Las naudib, mõtlesin. Käisin korra ainult vaatamas, kuidas tal läheb ja teda kallimas. See mis ta mulle selle peale kinkis oli minu jaoks hindamatu. Mul polnud MITTE ÜHTEGI maiust kaasas, aga tema pistis mulle oma pea sülle, lubas end ninapealt paitada ja sügada, lasi kõrvad natuke tahapoole ja sulges pooleldi silmad. Oma nina suhtes on ta alati olnud väga peretensioonikas - kes katsub ja millal katsub. Tookord õpetas ta mulle, et kui ma tulen rahulikult ja ei karga kohe kallistama vaid annan talle kohanemiseaega, siis saab tema ise mulle poolele teele vastu tulla.
Eile tuli uudis, et ta taas lonkab ja on tallis. Läksime teda siis vaatama ja ta tegi seda jälle :). Oma suure sõbra Manni ajas ta minu juurest ära. Täna lähen vaatan, kui hull on asi ja helistan uuesti arstionule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar