Vahepealseid uudiseid

Kuna me arutasime siin üks hetk et mida ja kuidas võiks Pollil asjad edasi areneda, siis sealt tuli uus tõuge platsi ehituseks. Või kuidas see nüüd täpselt oligi? Ühesõnaga plaan oli küll varem ka, aga Alessandro sattumine Pollile andis tõuke tegutsemiseks.

Varsti peale mõningast mõtlemist ja ühte telefonikõnet olid meil olemas koolisõidu platsi piirete jaoks lauad, korraga saime ka maastikutakistuseks mõned palgid nind jääb laudu veel ka bokside ehitamiseks, kui tarvis. Kogu vaev seisneb selles, et kuna tegemist on vana maja sisevoodri laudadega, siis on neil naelad sees ja need tuleb sealt ise kõik välja koukida. See-eest saime me need lihtsalt näo tõttu õigel ajal õiges kohas olemise eest st helistamise eest.

Kogus on põhimõtteliselt maja kõrgune ja sealgulgas on ka mõned talad ja ma veel ei tea, ehk ka mõned palgid.

Kuna meil tungivalt soovitati tulla vaatama ja sorteerima, mida võtta, mida jätta, siis seda me ka tegema läksime. Nojah, peale mõnda aega nõutult mööda õue käimist selgus, et sorteerida pole sealt midagi - kõik meile. Ladusime bussi täis ja.... mina suutsin ühe naela endale jalga saada. Algselt lonkasid natuke ja siis möllasin rahus edasi. Kodus astusin autost välja ning jalg tundus imelik. Öö tuli unetu ja hommikul kui külmakoti ümber jala sidusin, läksid silmad mõnust pahempidi. Nii olengi ma nädal aega istunud kodus, Gulliveri nägin täna esimest korda üle pika aja.

Aga nüüd vajame me abikäsi naelu välja tõmbama!!! ;)

Nagu sellest kõigest vähe, et ma nädal aega kodust jala tõttu välja ei saanud, siis nüüd on ml veel palavik aga ma läksin, sest ma igatsesin oma hobust. Me veetsime Gulliveriga meeldivalt aega koos, mina kammisin teda, tegin ta laka ja saba korda, tema sõi ja mõnules. Siis viisin ta koplisse tagasi ja istusin seal nende juures mõnda aega. Gulliver miilustas edasi. Ta oli üldse täna miilustamise tujus ja see mulle väga sobis.

Kurva üllatusena tuli täna aga see, et eelmisest korrast jäid talle päitsmed pähe(mid ama teadsin, et pole ta peas päris okei) ja ma ei saanud neid ta peast tookord koplisse minnes kätte enam, sest seal läks teemaks ja ma ei tahtnud vahele jääda ja kui teema lõppes, siis panid nad juba karjaga ajama ja mina ei ole just suurem asi hobustega võidujooksja. Mõtlesin et ehk ei juhtu ühe ööga midagi ja palun kedagi, kes esimesena näeb, et võtab peast ära. Paraku on mind õnnistatud kanaajuga ja see läks meelest :( . Tulemus - päitsmed olid ära hõõrunud ta põsesarnad ja lõuaaluse. See oli minu jaoks nii õudne, et ma pidin hobuse kõrval nutma hakkama, kui ma selle avastasin. Teistel minu emotsionaalsuse üle muidugi lõbu laialt. Ja arvake, kes eriti selle üle võttis? Itaallane! Uskumatud inimesed ma ütlen :P . Nojah, sel ajal kui ma seal õnnetu olin võttis Alessandro kätte ja asus tegutsema. Saime ta kamba peale tohterdatud (Alessandro proovis alguses ise teha, aga Gulliverile see ilmselgelt ei istunud) ja õnneks ei olnud seal tegelikult hullu - ta lubas neid kohti täitsa katsuda ja paistis et asi oli tegelikult juba paranemas.

Nii et sõita temaga mõnda aega ei saa, aga sellest ei ole lugu, teeme niisama olemist ja emotsionaalset investeeringut. Uute tuultega ongi see pisut kõrvale jäänud, mis paisis ka Gulliveri näost välja, et ma teda kaua niisama silitamiseks boksi polnud toonud vaid alati pisut ka tööd tegema (olgu või palli mänguks).

Alessandrost ja trennidest

Ma ausalt öelda ei oskagi midagi kirjutada. Põhiline mida ma õppinud olen, on see, et ma ikkagi oma soovidele kindlaks jääksin ja neid kindlalt väljendaksin. Mulle meeldib vaadata Alessandrot tööd tegemas ja mul oli väga hea meel talle näidata, kuidas me Gulliveriga palli mängime ja andsin tallegi proovida :).  See oli talle esimene kord.

Manni

Kuna tänu Alessandro külastusele on Pollil paljugi juhtuma hakanud, siis on Mannigi mõned korrad sõidus käinud. Kahjuks pole Alessandrol endal aega Mannga sõitmas käia aga vormi oleks vaja, siis ma jäin mõttesse ja kutsusin ühe tubli neiu proovima. Kuna ma usun, et Annal ei ole väga palju aega teiste kõrvalt, siis jääb selle neiu ja Manni suhetega jms tegelemine osalt ka minu õlule. Tahan proovida ja vaadata, kuidas kujuneb. Muidugi panni Anna mulle pähe idanema mõtte, et kui üldse keegi meie hulgast, siis sobiksin just mina Manniga tegelema. Miks, seda pidi ta mulle näitama.

Minu aju pani see jutt aga tööle. Mõtlen, et äkki me kõik oleme olnud rumalad ja lähenenud Mannile valest küljest? Me oleme EELDANUD, et ta oskab teatud asju ja seega peab teadma ja peab tegema. Aga miks ta peaks? Gulliveriga ma loopisin põhimõtteliselt kõik need eeldused vaikides kuu peale ja alustasin algusest, kuulates oma südant. Mis siis, kui õnnestuks Manniga ka? Seda ma tahangi proovida, kas just ise aga vähemalt kõrvalt näidates ja vaadates.