Mõnda aega tagasi külastas mind taas Alessandro. Mul käisid enne seda külalised ja siis tulid tööasjad (jah, ka pühapäeval...). Helistasin Alessandrole ja ütlesin, et hilinen, võtku ta Gulliver, kui tahab.
Kuna meil selliseid hobuseid kellega ratsutama minna rohkem pole kui kolm, ja inimesi oli kokku neli, siis ma otsustasin maha jääda - mina saan igal ajal minna kui soovin aga Alessandro käib nii harva. Ta küsis küll, et äkki ma ikka ise tahan oma hobusega minna, aga ma saatsin ta kätega vehkides minema ja käskisin tal oma hobust nautida. Nii ma siis seisin talli uksel ja vaatasin neile järele. Mõtlesin küll, et kui väljas poleks nii jube märg, läheksin jalgsi maastikule kaasa. Nii väga tahtsin näha, mida Gulliver Alessandroga ette võtab ja kuidas käitub ja mis Alessandro ütleb. Olin märganud, et Gulliveril oli järjekordne ära-tüüta-mind päev ja ma ei teadnud, mis see maastikul tähendada võib. Aga Alessandrot ma usaldan ja tema kogemustepagasi juures ei kartnud ka ta pärast. Ütlesin ainult, et Gullul on paha tuju, ta ütles, et on märganud...
Mõtiskledes selle üle jalutasin talli poole tagasi ja selle käigus jäi mu pilk pidama Kellile. Pisikene eesli mõõtu hall poni. Idee fix oli sündinud ja seda tuli asuda teostama. Panin talle valjad pähe, kammisin suurema märja seljast maha ja asusime teele. Kelli on pahur, kui talle selga istuda ja ma esimese hooga olin kindel et ma kõige suurema pori sisse pikali käin. Ma ei kartnud kukkuda, mõtlesin et mis seal ikka kukkuda... madal ju. Loll on ikka loll, pole midagi teha. Kaskat mul ka polnud - see läks Annaga kaasa. Muretsesin veel, et mul stekki pole ja kas me ikka saame üldse liikuma. Oi, sellega polnud muret! Liikuma saime, katsu sa sellist pisikest õmblusmasinat ohjeldada hoopis! Noh, kuidagi nibin-nabin saime me hakkama. Iga kord kui ta mu palve peale hoo maha võttis, tänasin teda survest järele andmisega.
Teel kutsus ta väga teisi, keda ta oli näinud tallist eemalduvat. Selleks, et nendeni jõuda tuli meil läbida jõesäng, mille üks kallas on väga järsk. Saime sellestki enam-vähem rahulikult üle. Nii me siis tatsasime - mina oma helesinises kostüümis halli poni seljas.. Ühtäkki vaatan eemalt, et Gulliver paneb täiega minema, Madeira vajab rahustamist. Mittemidagi ei saanud aru. Siis teised hüüdsid mulle, et ma räägiks midagi. Selle peale sain aru, et hobused kardavad mind, ma märkasin juba tallis tegelt, et mu sinine kostüüm neile kuidagi eriliselt mõjub. Hakkasin rääkima ja Gulliveri kutsuma. Ta tuli lähemale, vaatas mind tohutute simadega ja ta kõrvad olid nagu sarved. Kogu Gulliveri lähenemise aja üritasin teda oma häälega rahustada ja selgitada, et see olen mina. Lõpuks oli siiski kõik korras.
Jätkasime karjaga teekonda. Teised oma suurtega ees, mina oma pisikesega taga. Kelli muidugi ei jõudnud nii kiireid samme teha et päris sabas püsida ja siis ta ühel hetkel otsustas galopeerida... Püha müristus. Ma ei kujutlenud, et mingi väike õmblusmasin suudab arendada sellist kiirust! Ma ei saanud arugi, mis muga toimub, galopi õõtsumist seal ei olnud, seal oli ainult üks täristav asjandus mu all. Selleks ajaks, kui ma sain aru, et asi pole ikka normaalne, siis oli juba väga hilja reageerida - sellise kiiruse pealt poleks ma olnud isegi peale makstes nõus end ise alla kukutama. Kiljatasin, et teised ometi märkaks ja näeks mis toimub. Noh, nemad oli sel ajal just arutlenud, et äkki peaks vaatama kus mina olen, keegi kommenteeris, et kus ma ikka, tulen rahulikult ja siis tuli mu kisa....
Läbi mingi iks valemi vajusin ma ponile kaela peale, ise samal ajal lakka klammerdudes ja lootes, et mu jalad teda niivõrd ei takistaks, et me mõlemad lendaks... Õnneks mitte. Jõudsime karjani, mille peale poni leidis, et enam ei pea jooksma ja pidurdas. Mind oleks justnagu katapulteeritud sealt... Noh, selle peale pinge vabanes ja kõik said hea suutäie naerda. Mul oli ka küll naljakas aga peakolu lõin ikka tõsiselt ära - tükk aega valutas. Mõtlesin juba, et mul õnnestus jälle peapõrutus saada.
Teised siis otsustasid, et ei ürita isegi mitte traavida, kes teab mida mu poni siis teeb. Polnudki vaja, ta proovis veel. Õnneks mitte selliseid kiirusi. Muidugi teised naersid, Alessandro eriti, sest tema jaoks oli see pilt kohutavalt koomiline(ta polnud varem näinud), kuidas ma seal seljas paistsin ja vastavalt Kelli traavis pööramise peale kuhugi poole vajusin. Mina ristisin Kelli igal juhul Crazy Donkeyks (inglise keeles see kõlab lihtsalt nii hästi!).
Noh, mõned korrad ma potsatasin veel alla, väikese hoo pealt ja nagu küpse ladvaõun. Ühekorra ma ei saanud õieti selgagi, kui ma juba lendasin (on teil üldse ettekujutust sellest, kuidas saab hobusest mööda või üle istuda?). Anna lõpuks siis seletas, et ega polegi nii lihtne nii väikese tegelase seljas püsida. Alessandro arvas, et ta usub ja et tema ilmselt käiks sealt esimesel sekundil alla (mis tal käia, tal ulatuksid jalad maha). Mõned kukkumised olid ikka päris napakad. Ühtegi ohtlikku olukorda enam ei tekkinud, nii et hästi läks see lollus.
Talli tagasi jõudes sain Gulliveri kohta ainult kiidusõnu. Ütles, et ainus kord kui loom käitus mitte kukununnult, oligi see kui mingi sinine liikuv asi kuskilt eemalt välja ilmus. Aga see on mõistetav. Ta ütles, et Gulliver on tubli poiss ka maastiku peal.
Ütlen ausalt, et minu jaoks on seda hobust pisut palju, ma küll usaldan teda, aga pelgan oma oskamatust. Pärast omavahel vesteldes ütlesin Alessandrole, et on eriti tobe - mul on hobune aga mul puudub ambitsioon. Ta ütles nii armsalt, et kui ma tahan teha seda, mida ma teen ja nii nagu ma teen, tuleb mul natukene veel ratsutama õppida. Ainult siis on mul võimalik nautida nõnda, nagu ma võiksin. Ta oli nõus mind selles aitama.
Ja mul on hea meel, kui ma saan õppida, sest see kuhu me tänaseks oleme jõudnud on hoopiski vastassuunas, sellest, kuhu ma tahtsin jõuda... Maastikul on tal küljes kõiksugu kulinad, mida ma üldse sinna ei tahaks... Paraku on ta näidanud, et mina olen alles liialt könn ja minu käest võib vabalt ära minna. Ma pelgan seetõttu maastikule minna. Isegi kui me käisime ühe korra koos nende kulinatega, siis lõpuks vahetasime ikkagi Annaga hobused ära. Igaks juhuks.
Tal on mingi väga osav komme teha nägu, et ta läheb sinna kuhu ma palun ja siis samal ajal võib ta end külg ees koduni traavida.... Mida mina oskan sihukese asja puhul teha? 0 teadmist.
Ei, ma ei ütle sellega, et ma midagi ei oska. Ma endiselt usun, et ta on mulle palju õpetanud. Aga mul on nii palju veel õppida....
Kuna meil selliseid hobuseid kellega ratsutama minna rohkem pole kui kolm, ja inimesi oli kokku neli, siis ma otsustasin maha jääda - mina saan igal ajal minna kui soovin aga Alessandro käib nii harva. Ta küsis küll, et äkki ma ikka ise tahan oma hobusega minna, aga ma saatsin ta kätega vehkides minema ja käskisin tal oma hobust nautida. Nii ma siis seisin talli uksel ja vaatasin neile järele. Mõtlesin küll, et kui väljas poleks nii jube märg, läheksin jalgsi maastikule kaasa. Nii väga tahtsin näha, mida Gulliver Alessandroga ette võtab ja kuidas käitub ja mis Alessandro ütleb. Olin märganud, et Gulliveril oli järjekordne ära-tüüta-mind päev ja ma ei teadnud, mis see maastikul tähendada võib. Aga Alessandrot ma usaldan ja tema kogemustepagasi juures ei kartnud ka ta pärast. Ütlesin ainult, et Gullul on paha tuju, ta ütles, et on märganud...
Mõtiskledes selle üle jalutasin talli poole tagasi ja selle käigus jäi mu pilk pidama Kellile. Pisikene eesli mõõtu hall poni. Idee fix oli sündinud ja seda tuli asuda teostama. Panin talle valjad pähe, kammisin suurema märja seljast maha ja asusime teele. Kelli on pahur, kui talle selga istuda ja ma esimese hooga olin kindel et ma kõige suurema pori sisse pikali käin. Ma ei kartnud kukkuda, mõtlesin et mis seal ikka kukkuda... madal ju. Loll on ikka loll, pole midagi teha. Kaskat mul ka polnud - see läks Annaga kaasa. Muretsesin veel, et mul stekki pole ja kas me ikka saame üldse liikuma. Oi, sellega polnud muret! Liikuma saime, katsu sa sellist pisikest õmblusmasinat ohjeldada hoopis! Noh, kuidagi nibin-nabin saime me hakkama. Iga kord kui ta mu palve peale hoo maha võttis, tänasin teda survest järele andmisega.
Teel kutsus ta väga teisi, keda ta oli näinud tallist eemalduvat. Selleks, et nendeni jõuda tuli meil läbida jõesäng, mille üks kallas on väga järsk. Saime sellestki enam-vähem rahulikult üle. Nii me siis tatsasime - mina oma helesinises kostüümis halli poni seljas.. Ühtäkki vaatan eemalt, et Gulliver paneb täiega minema, Madeira vajab rahustamist. Mittemidagi ei saanud aru. Siis teised hüüdsid mulle, et ma räägiks midagi. Selle peale sain aru, et hobused kardavad mind, ma märkasin juba tallis tegelt, et mu sinine kostüüm neile kuidagi eriliselt mõjub. Hakkasin rääkima ja Gulliveri kutsuma. Ta tuli lähemale, vaatas mind tohutute simadega ja ta kõrvad olid nagu sarved. Kogu Gulliveri lähenemise aja üritasin teda oma häälega rahustada ja selgitada, et see olen mina. Lõpuks oli siiski kõik korras.
Jätkasime karjaga teekonda. Teised oma suurtega ees, mina oma pisikesega taga. Kelli muidugi ei jõudnud nii kiireid samme teha et päris sabas püsida ja siis ta ühel hetkel otsustas galopeerida... Püha müristus. Ma ei kujutlenud, et mingi väike õmblusmasin suudab arendada sellist kiirust! Ma ei saanud arugi, mis muga toimub, galopi õõtsumist seal ei olnud, seal oli ainult üks täristav asjandus mu all. Selleks ajaks, kui ma sain aru, et asi pole ikka normaalne, siis oli juba väga hilja reageerida - sellise kiiruse pealt poleks ma olnud isegi peale makstes nõus end ise alla kukutama. Kiljatasin, et teised ometi märkaks ja näeks mis toimub. Noh, nemad oli sel ajal just arutlenud, et äkki peaks vaatama kus mina olen, keegi kommenteeris, et kus ma ikka, tulen rahulikult ja siis tuli mu kisa....
Läbi mingi iks valemi vajusin ma ponile kaela peale, ise samal ajal lakka klammerdudes ja lootes, et mu jalad teda niivõrd ei takistaks, et me mõlemad lendaks... Õnneks mitte. Jõudsime karjani, mille peale poni leidis, et enam ei pea jooksma ja pidurdas. Mind oleks justnagu katapulteeritud sealt... Noh, selle peale pinge vabanes ja kõik said hea suutäie naerda. Mul oli ka küll naljakas aga peakolu lõin ikka tõsiselt ära - tükk aega valutas. Mõtlesin juba, et mul õnnestus jälle peapõrutus saada.
Teised siis otsustasid, et ei ürita isegi mitte traavida, kes teab mida mu poni siis teeb. Polnudki vaja, ta proovis veel. Õnneks mitte selliseid kiirusi. Muidugi teised naersid, Alessandro eriti, sest tema jaoks oli see pilt kohutavalt koomiline(ta polnud varem näinud), kuidas ma seal seljas paistsin ja vastavalt Kelli traavis pööramise peale kuhugi poole vajusin. Mina ristisin Kelli igal juhul Crazy Donkeyks (inglise keeles see kõlab lihtsalt nii hästi!).
Noh, mõned korrad ma potsatasin veel alla, väikese hoo pealt ja nagu küpse ladvaõun. Ühekorra ma ei saanud õieti selgagi, kui ma juba lendasin (on teil üldse ettekujutust sellest, kuidas saab hobusest mööda või üle istuda?). Anna lõpuks siis seletas, et ega polegi nii lihtne nii väikese tegelase seljas püsida. Alessandro arvas, et ta usub ja et tema ilmselt käiks sealt esimesel sekundil alla (mis tal käia, tal ulatuksid jalad maha). Mõned kukkumised olid ikka päris napakad. Ühtegi ohtlikku olukorda enam ei tekkinud, nii et hästi läks see lollus.
Talli tagasi jõudes sain Gulliveri kohta ainult kiidusõnu. Ütles, et ainus kord kui loom käitus mitte kukununnult, oligi see kui mingi sinine liikuv asi kuskilt eemalt välja ilmus. Aga see on mõistetav. Ta ütles, et Gulliver on tubli poiss ka maastiku peal.
Ütlen ausalt, et minu jaoks on seda hobust pisut palju, ma küll usaldan teda, aga pelgan oma oskamatust. Pärast omavahel vesteldes ütlesin Alessandrole, et on eriti tobe - mul on hobune aga mul puudub ambitsioon. Ta ütles nii armsalt, et kui ma tahan teha seda, mida ma teen ja nii nagu ma teen, tuleb mul natukene veel ratsutama õppida. Ainult siis on mul võimalik nautida nõnda, nagu ma võiksin. Ta oli nõus mind selles aitama.
Ja mul on hea meel, kui ma saan õppida, sest see kuhu me tänaseks oleme jõudnud on hoopiski vastassuunas, sellest, kuhu ma tahtsin jõuda... Maastikul on tal küljes kõiksugu kulinad, mida ma üldse sinna ei tahaks... Paraku on ta näidanud, et mina olen alles liialt könn ja minu käest võib vabalt ära minna. Ma pelgan seetõttu maastikule minna. Isegi kui me käisime ühe korra koos nende kulinatega, siis lõpuks vahetasime ikkagi Annaga hobused ära. Igaks juhuks.
Tal on mingi väga osav komme teha nägu, et ta läheb sinna kuhu ma palun ja siis samal ajal võib ta end külg ees koduni traavida.... Mida mina oskan sihukese asja puhul teha? 0 teadmist.
Ei, ma ei ütle sellega, et ma midagi ei oska. Ma endiselt usun, et ta on mulle palju õpetanud. Aga mul on nii palju veel õppida....
2 kommentaari:
Et siis 6 kilomeetrit kooki...3 kukkumite eest ja 3 veel selle eest, et kukkusid nii väikse seljast :)
Minugi poolest - Anna küpsetab ;)
Postita kommentaar