Kalad on meil elades jõudsalt paljunenud. Nüüd vaatame, et seal vohab mingi must vetikas. Aasta lõpp on olnud nii kole kiire, et pole lihtsalt suutnud sellega tegeleda. Nüüd olen toas voodis haige ja kasutan seda aega igasuguste asjade uurimiseks. Olen teada saanud, et kõik vetikaga nakatunud taimed tuleks välja vahetada, aga mulle jääb segaseks, et mida teha siis ülejäänud varustusega? Kõik kohad on seda täis ju... Ühesõnaga jätkan uuringuid.
Suvine kolimine
Minu sünnipäeval ehk siis juba suvel kolis Elli uude koju. Kuna ta oli muutunud minu suhtes täiesti vägivaldseks, siis ma olin olukorra üle täiesti õnnetu - sülle teda võtta ei saanud ja üldse... Siis aga tuli sõbranna külla ja võttis ta raskusteta sülle. Elli ei rünnanud vaid mõnules... Edasi ma muidugi võtsin kogu puuri ja pakkisin Elli talle kaasa. Nüüd elab ta koos ühe kassiga majas ja nad on kassiga parimad sõbrad. Talle meeldib seal rohkem ja ta klapib seal ka inimestega paremini.
Kuigi tundub kummaline aga nii on - kuna igal loomal on oma iseloom nagu inimesel, siis paraku ei sobi kõik omavahel kokku. Kui ma varem olin väga kuri igasuguste loomade ära andmise peale, siis enam ma nii resoluutne ei ole. Kui iseloomud ei klapi, siis ei klapi, midagi pole teha. Me ei sunni ju ennast elama koos partneriga, kes meile kallale tuleb (vähemalt mitte normaalsetes oludes) või kellega meie iseloomud absoluutselt ei sobi? Varasemalt olen samal põhjusel pidanud loobuma ühest emasest kassist. Minu juures ta käitus nagu hull (lõhkus, laamendas, urineeris voodisse), aga uues kodus oli täielik kukununnu ja hirmus vahva loom.
Sügisene kolimine
Kuskil septembris (või oli see oktoobris?) kolis Gulliver taas Pollile, mulle lähemale :). Käitus superhästi. Astus treilerist välja, vaatas korra ringi ja rahunes: "Oo, ma olen siin juba korra olnud". Kuna ta oli läbimärg, siis ei tahtnud teda kohe õue viia ja jätsime ööseks boksi kuivama. Tema aga vaatas igatsevalt suletud ukse poole - teadis täpselt kust kaudu siin tallis välja saab. Hobused on ikka imetlusväärsed! Nautisin seda, et sain peaaegu iga päev tema juures käia. Vahepeal aga juhtus Mia jõulumaa ja see tegi asjad segaseks. Nüüd olen puhanud + meil on teine auto ja mul on võimalus jälle iga päev tema pool käia :).
Koerad
Böffi sai vahepeal teiselt koeralt pureda aga paranes väga kenasti. Nüüd on juba teised koorikud maha tulemas ja haavavedelikku tuleb väga vähe. Psüühikaga tegi see seda, et ta on veel rohkem minu küljes kinni. Kogu sellest hammustamisest ma eriti rohkem rääkida ei taha - see oli õudne. Vaene Arabella sai ka täieliku traumua. Ta sai Böffi häälest ja lõhnast aru, et tema pereliikmega on midagi valesti ja oli kohutavas paanikas ja aina haukus. Hoolimata sellest, et enamik lähedasi on meie heasüdamlikku ja vaat et loru dobermannist peni näinud, arvati ikka, et tema oligi ründajaks ehk, et müüt kestab veel...
Arabellaga on meil probleeme küll, aga mitte selles osas. Tema oleks tahtnud ka sinna kaklusse joosta ja päästa oma pisikene sõber. Õnneks nii ei läinud, sest kolme koera lahutada poleks ma enam suutnud, eriti kui kaks neist olnuks mu enda omad.
Nimelt on Arabellal perioode kus ta kakab tuppa. Alguses meile tundus, et see tekib ebakindlusest, sest varrukatrenn, kus ta peabki "ülbama", parandas olukorda. Siis aga hakkas see hoog otsast peale ja ma olen iga kord nii tige, et appi. Kogu see lugu rikub aga minu suhet temaga ja see pole kellegi närvikavale hea. Hakkasin mõtlema, kuidas meie suhteid parandada ja mida ma tegema pean. Lõppude lõpuks MIKS ta seda ikkagi teeb? Ta on ju tüdruk, kes elab selle nimel, et teha asju õigesti (muidgu katsetades enne, kas tema moodi äkki sobiks ka :P). Ja mulle ei taha ta mittemingil juhul pettumust valmistada. Ta on isegi õppinud olema paigal ja hüpnotiseerima mind nagu Böffi kui ta midagi tahab, sest ta on aru saanud, et igasugune sahminime on minu juures tulutu ja ajab mind ainult endast välja. Seega ei saa olla, et ta öösel lihtsalt läheb ja sihilikult ukse ette hunniku teeb, kui ta teab, et see on vale.
Otsisin selleteemalisi artikleid. Leidsin palju neid, mis ütlesid kahte asja: ära karista ja pane puuri ja äkki su koeral on meditsiiniline viga... Aga psüühika? Lõpuks leidsin ühe väga hea ja abiks olnud loo: http://voices.yahoo.com/housetrained-dog-pooping-inside-house-causes-solutions-4192887.html?cat=53
Seal räägitakse, et ka rutiini muutus võib täiskasvanud ja õpetatud koertel seda põhjustada. Mõnele õrnale hingekesele isegi toa ümber tõstmine või uude kohta kolimine. Selle põhjal hakkasin mõtlema, et mina lähen närviliseks ja kärsituks temaga siis kui ta alustab tuppa tegemist (jah, meil on kodus perioode kus ma mõtlen, et taevas, mis mul arus oli, et ma ta koju tõin. Samas kui ma olen temast kasvõi ühe öö eemal ja ta sahmerdamist ei kuule, olen väga õnnetu.). Veel langeb see kakamisetsükkel kokkus sellega, et samal perioodil on ta tõeline tüütus kuubis - iniseb, haugub, kiusab teisi loomi ja mina käin sõbrannadele kurtmas, et koerale on trenn vaja, paus ei mõju talle hästi, juba kolmas nädal pole trenni olnud....
Küsisin Andolt, mida tema arvab ja ta peale pisukest järelemõtlemist leidis samuti, et see vist on jah nagu tsükkel: trennid jäävad ära - algab kakamine- algab pidev rahutus ja inisemine ja teised halvad käitumised.
See muutis kõik loogiliseks. Kui tal pole tööd, siis ta ei saa aru, milleks ta siin ilmas on. Miks temalt midagi ei oodata ja ei soovita? Ega ta ei saa ju ometi kogu päeva diivanil vedeleda?! Kindlasti oodatakse temalt midagi, aga mida? Mis see on-mis see on-mis see on? Ja niimoodi vaesekene satubki aina enam segadusse kuni selleni välja, et ta ei oska enam ei olla, istuda, astuda ega muidu normaalse looma moodi käituda. Kui keegi küsiks, siis ma poleks ise elus selle peale tulnud. Aga jah, loomad on meile sarnasemad kui me oskame arvata - vasele dobermannile põhjustab töötus samal määral ebakindlust nagu meilegi. Ma tean ju, et nad vajavad tööd, lihtsalt pidasin trenne piisavaks ega pidanud vahepealseid pause eriti suureks draamaks. Aga paistab, et doberile endale on see ikka üks suur ja tohutu draama. Midagi tuleb ette võtta ja teda ning ennast aidata!
Lahenduseks proovin taastada kutsikareegli - iga päev 10 min ajutrenni või üks toidukord ainult töö eest. Toidu eest tehtavad niisama käpaviibutused on tema jaoks juba titekad - nendega näib, ei liiguta ta enam poolt ajukäärugi, kui ta neid teeb.
Lisaks jätan ta ööseks puurist välja ja vaatan, kui kiirelt probleem laheneb. Kui ei lahene, siis mõtleme uuesti.
NB! Kallid dobermannisoovijad - arvestage, et kui te võtate dobermanni, siis ta "dresseerib" suures osas teie vana elu enda järgi sobivaks. Tema vajadused on suuremad kui padjaspanjelil ja ta oskab neid imeliselt ka välja nõudav-kui temaga pidevalt mitte töötada siis saab sellest kooselust tõeline õudusunenägu. Kui õudusunenägu ei taha, siis sa tõused diivanilt ja lähed temaga trenni või õpetad talle trikke.
Suvine kolimine
Minu sünnipäeval ehk siis juba suvel kolis Elli uude koju. Kuna ta oli muutunud minu suhtes täiesti vägivaldseks, siis ma olin olukorra üle täiesti õnnetu - sülle teda võtta ei saanud ja üldse... Siis aga tuli sõbranna külla ja võttis ta raskusteta sülle. Elli ei rünnanud vaid mõnules... Edasi ma muidugi võtsin kogu puuri ja pakkisin Elli talle kaasa. Nüüd elab ta koos ühe kassiga majas ja nad on kassiga parimad sõbrad. Talle meeldib seal rohkem ja ta klapib seal ka inimestega paremini.
Kuigi tundub kummaline aga nii on - kuna igal loomal on oma iseloom nagu inimesel, siis paraku ei sobi kõik omavahel kokku. Kui ma varem olin väga kuri igasuguste loomade ära andmise peale, siis enam ma nii resoluutne ei ole. Kui iseloomud ei klapi, siis ei klapi, midagi pole teha. Me ei sunni ju ennast elama koos partneriga, kes meile kallale tuleb (vähemalt mitte normaalsetes oludes) või kellega meie iseloomud absoluutselt ei sobi? Varasemalt olen samal põhjusel pidanud loobuma ühest emasest kassist. Minu juures ta käitus nagu hull (lõhkus, laamendas, urineeris voodisse), aga uues kodus oli täielik kukununnu ja hirmus vahva loom.
Sügisene kolimine
Kuskil septembris (või oli see oktoobris?) kolis Gulliver taas Pollile, mulle lähemale :). Käitus superhästi. Astus treilerist välja, vaatas korra ringi ja rahunes: "Oo, ma olen siin juba korra olnud". Kuna ta oli läbimärg, siis ei tahtnud teda kohe õue viia ja jätsime ööseks boksi kuivama. Tema aga vaatas igatsevalt suletud ukse poole - teadis täpselt kust kaudu siin tallis välja saab. Hobused on ikka imetlusväärsed! Nautisin seda, et sain peaaegu iga päev tema juures käia. Vahepeal aga juhtus Mia jõulumaa ja see tegi asjad segaseks. Nüüd olen puhanud + meil on teine auto ja mul on võimalus jälle iga päev tema pool käia :).
Koerad
Böffi sai vahepeal teiselt koeralt pureda aga paranes väga kenasti. Nüüd on juba teised koorikud maha tulemas ja haavavedelikku tuleb väga vähe. Psüühikaga tegi see seda, et ta on veel rohkem minu küljes kinni. Kogu sellest hammustamisest ma eriti rohkem rääkida ei taha - see oli õudne. Vaene Arabella sai ka täieliku traumua. Ta sai Böffi häälest ja lõhnast aru, et tema pereliikmega on midagi valesti ja oli kohutavas paanikas ja aina haukus. Hoolimata sellest, et enamik lähedasi on meie heasüdamlikku ja vaat et loru dobermannist peni näinud, arvati ikka, et tema oligi ründajaks ehk, et müüt kestab veel...
Arabellaga on meil probleeme küll, aga mitte selles osas. Tema oleks tahtnud ka sinna kaklusse joosta ja päästa oma pisikene sõber. Õnneks nii ei läinud, sest kolme koera lahutada poleks ma enam suutnud, eriti kui kaks neist olnuks mu enda omad.
Nimelt on Arabellal perioode kus ta kakab tuppa. Alguses meile tundus, et see tekib ebakindlusest, sest varrukatrenn, kus ta peabki "ülbama", parandas olukorda. Siis aga hakkas see hoog otsast peale ja ma olen iga kord nii tige, et appi. Kogu see lugu rikub aga minu suhet temaga ja see pole kellegi närvikavale hea. Hakkasin mõtlema, kuidas meie suhteid parandada ja mida ma tegema pean. Lõppude lõpuks MIKS ta seda ikkagi teeb? Ta on ju tüdruk, kes elab selle nimel, et teha asju õigesti (muidgu katsetades enne, kas tema moodi äkki sobiks ka :P). Ja mulle ei taha ta mittemingil juhul pettumust valmistada. Ta on isegi õppinud olema paigal ja hüpnotiseerima mind nagu Böffi kui ta midagi tahab, sest ta on aru saanud, et igasugune sahminime on minu juures tulutu ja ajab mind ainult endast välja. Seega ei saa olla, et ta öösel lihtsalt läheb ja sihilikult ukse ette hunniku teeb, kui ta teab, et see on vale.
Otsisin selleteemalisi artikleid. Leidsin palju neid, mis ütlesid kahte asja: ära karista ja pane puuri ja äkki su koeral on meditsiiniline viga... Aga psüühika? Lõpuks leidsin ühe väga hea ja abiks olnud loo: http://voices.yahoo.com/housetrained-dog-pooping-inside-house-causes-solutions-4192887.html?cat=53
Seal räägitakse, et ka rutiini muutus võib täiskasvanud ja õpetatud koertel seda põhjustada. Mõnele õrnale hingekesele isegi toa ümber tõstmine või uude kohta kolimine. Selle põhjal hakkasin mõtlema, et mina lähen närviliseks ja kärsituks temaga siis kui ta alustab tuppa tegemist (jah, meil on kodus perioode kus ma mõtlen, et taevas, mis mul arus oli, et ma ta koju tõin. Samas kui ma olen temast kasvõi ühe öö eemal ja ta sahmerdamist ei kuule, olen väga õnnetu.). Veel langeb see kakamisetsükkel kokkus sellega, et samal perioodil on ta tõeline tüütus kuubis - iniseb, haugub, kiusab teisi loomi ja mina käin sõbrannadele kurtmas, et koerale on trenn vaja, paus ei mõju talle hästi, juba kolmas nädal pole trenni olnud....
Küsisin Andolt, mida tema arvab ja ta peale pisukest järelemõtlemist leidis samuti, et see vist on jah nagu tsükkel: trennid jäävad ära - algab kakamine- algab pidev rahutus ja inisemine ja teised halvad käitumised.
See muutis kõik loogiliseks. Kui tal pole tööd, siis ta ei saa aru, milleks ta siin ilmas on. Miks temalt midagi ei oodata ja ei soovita? Ega ta ei saa ju ometi kogu päeva diivanil vedeleda?! Kindlasti oodatakse temalt midagi, aga mida? Mis see on-mis see on-mis see on? Ja niimoodi vaesekene satubki aina enam segadusse kuni selleni välja, et ta ei oska enam ei olla, istuda, astuda ega muidu normaalse looma moodi käituda. Kui keegi küsiks, siis ma poleks ise elus selle peale tulnud. Aga jah, loomad on meile sarnasemad kui me oskame arvata - vasele dobermannile põhjustab töötus samal määral ebakindlust nagu meilegi. Ma tean ju, et nad vajavad tööd, lihtsalt pidasin trenne piisavaks ega pidanud vahepealseid pause eriti suureks draamaks. Aga paistab, et doberile endale on see ikka üks suur ja tohutu draama. Midagi tuleb ette võtta ja teda ning ennast aidata!
Lahenduseks proovin taastada kutsikareegli - iga päev 10 min ajutrenni või üks toidukord ainult töö eest. Toidu eest tehtavad niisama käpaviibutused on tema jaoks juba titekad - nendega näib, ei liiguta ta enam poolt ajukäärugi, kui ta neid teeb.
Lisaks jätan ta ööseks puurist välja ja vaatan, kui kiirelt probleem laheneb. Kui ei lahene, siis mõtleme uuesti.
NB! Kallid dobermannisoovijad - arvestage, et kui te võtate dobermanni, siis ta "dresseerib" suures osas teie vana elu enda järgi sobivaks. Tema vajadused on suuremad kui padjaspanjelil ja ta oskab neid imeliselt ka välja nõudav-kui temaga pidevalt mitte töötada siis saab sellest kooselust tõeline õudusunenägu. Kui õudusunenägu ei taha, siis sa tõused diivanilt ja lähed temaga trenni või õpetad talle trikke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar