Käisime Keilamaal rändamas. Mööda külavaheteed sõites selgus, et tegu on tupikuga, mis lõppes suure laia põlluga. Jube naljakas.
Böffi oli suurest põllu peal silkamisest täiesti vaimustuses. Nagu jänes hüppas seal kõrge rohu sees, aint kõrvad ja saba paistsid. Kuna ta selline kääbik on, siis ega ei julenud kaugele minna - ei näe ju kas inimkari tuleb ikka ka sinna suunas või mitte. Liblikaid, mida taga ajada oli murdu ja möödaminnes rohtu haarata tundus ka jube vahva.

Järgmiseks otsustasime Keila-joale minna joa alla. Jätsime auto lossi juurde ja jalutasime mööda jõe äärt edasi. Böffi muidugi kogu see aeg ainult tormas täiesti arutult ringi. Andis aegajalt haukudes teada, kuhu suunas ta liigub või siis pahandas meiega, et me nii aeglased oleme. Järsust kaldast alla minna ei valmistanud talle üldse probleemi. Päris vette ta siiski minna ei tahtnud. Ronisin siis jalgupidi ise ees, tema jäi minust kaldale õiendama. Vett ta iseenesest enam ei karda, aga kui mõjuvat põhjust end üleni märjaks teha ei paista (nagu mõni lind või teine koer, või kui meie läheme eest ära) ega siis sinna vette oma jalakest ka ei kasteta.

Kalda ääres oli vool suht rahulik, pisut eemal aga selline, mis oleks koera endaga kaasa viinud. Kui ta lõpuks ikka järele tuli, siis paar korda ehmatusega vaatasin, et nii, nüüd astub aga ei, sai vist aru, et sinnapoole ei maksa. Valmistusin igal juhul haarama :).
Liikusime üles tagasi ja see tuutu pani valele poole ajama. Mingi hetk ilmselt märkas, et ups, meid polegi ja tuli tagasi. Meelise leidis üles, mind polnud ikka kusagil, tuli edasi otsida. Põõsast üles leitud ja jälle minekul :D . Joa pool leidis Böffi madala koha, kus jõgi oli nii kuiv, et andis mööda kive minna. Seda muidugi kuni teatud maani, siis tuli ikka jalatsid märjaks teha. Hästi vahva oli mütata seal madalas vees. Koer sabas tuterdamas. Mina ei tea, mis see tal on, igal juhul läheb ta närvi, kui keegi läheb ees ja ta järele ei jõua(ta peab alati esimene olema ju) või ta tüdineb. Siis kukutakse pahuralt haukuma ja vinguma. Ei jäänud seekordki see pahameel tulemata - miasaja te ronite mööda seda jubedat märga asja! Üldse pole lõbus! Mida aeg edasi seda suuremaks õiendamiseks läks. Eriti jube oli tema jaoks muidugi see, kui mina päris joa alla ronisin. Järele ei julenud ta mulle sinna tulla aga seda, et ma temast kaugemal olen, ka ei talunud. Võimalik, et talle põhjustas segadust ka minu kiljumine kui vesi mulle selga jooksis - see tundus nii kohutavalt külm! Lõpuks tulin tagasi ja võtsin ta kaasa. Üritasin teda selle vahuga lõbustada, aga tema jaoks oli see täielik õudus - no mida on lõbusat külmas vahus?!
Tagasi ei viitsinud me enam jõge mööda minna vaid ronisime nagu tsiviliseeritud inimesed (millena mina näiteks enam ammu välja ei näinud) mööda treppi üles. Teel trepini tuli ületada teatavad takistused - pruutpaar ja tema külalised. Kujutasin väga elavalt ette, mis saab siis kui Böffi seal valge kleidi läheduses paar raputust teeb või kui mingil arusaamatul moel satuks kleidile käpajäljed.
Pruutpaari taksitus ületatud jõudsime trepini. Seal oli hea vaadata, kes on vapra südamega ja kes mitte. Enamik siiski andis meile teed ja ootas, kuni me üles jõuame, samas mõni oli koguni nii julge, et püüdis sellele vettinud koerale pai teha :).
Selge oli see, et minu ukerdamine seal joa all(k.a. üks sissekukkumine) oli inimestele vaatamisväärsus. Aga minul oli lõbus, Böffil kokkuvõttes tegelikult ka kui välja arvata see osa, kus tal siiber sai.

Koduteel hakkas Böffi juba autos olles vaikselt "nokkima" (kui ta peale rännakuid väsinud on, siis ta võib täitsa vabalt istumise pealt magama jääda, nagu väike laps :D) ja kodus keerati end suht varsti norskama. Aga ega kahejalgsed võlgu ei jäänd - järgemööda kustusid nemadki.

Mingi hetk loodetavasti lisanduvad siia ka pildid.