Kirjutasin selle Cavalieride foorumisse. No et tsikke saada. Panen igaks juhuks siia ka.
Mina olen Great Challenge Birthday Boy, sõpradele Böffi. Mõnikord kutsutakse mind lohisevalt ka Boobekiks või Böffikuks. Ei ole mul mitte mingit pistmist filmifestivaliga ega muude festivalidega. Omanik lihtsalt tuletas selle minu pikast nimest - korrutades birth, jäi talle see lõpuks hammaste vahele kinni kui Böffi.
Minu Tallinnasse saamise lugu on täitsa lahe. Tegelikult tuli see tibi meie tõugu ainult imetlema. Tal polnud sugugi plaanis veel kutsikat võtta, tahtis tulla nädala pärast tagasi. Aga ma võtsin kätte ja keerasin kõik tema plaanid kihva. Kuidas? Väga lihtsalt! Niikui ta meie juurde uksest sisse astus, teesklesin ma kurti ja pimedat ning läksin otsejoones tema poole ja järgmisel päeval pressisin end ilmsüütu näoga kaasa. Ja siin ma nüüd olen!
Esimese aasta elasimegi Tallinnas. Selleks, et ma oma jooksmise lusti kätte saaksin, pidime kuskile kaugemale sõitma, sest kesklinnas olid ainult koerteaiad. Alguses oli seal põnev, pikapeale läks igavaks. Aga seda kaugele mineku asja iga päev ei saanud.
Novembris kolisime me 40 km Tallinnast välja. On seal vast tore elada! Igal hommikul on põllutiir, kus ma saan lahtiselt joosta, nädalalõppudel käime perenaisega metsas kolamas. Vahel on kass ka meie jalutuskäikudel kaasas.
Miinus selle kolimise juures oli see, et ilma autota oli keerukas agility trenni saada, aga nüüd kui trenn Tallinnasse tagasi kolib, siis saame me jätkata. Agilitys mulle väga väga meeldib. Üldse olen ma jube õpihimuline. Teeks kõike kaasa kui ainult vorsti või muud nämmat jagatakse!
Kui ma puberteedik olin, siis omanik kakkus endal vist pool parukat peast ära, ähvardas mind postipakiga Tartusse tagasi saata või teistele näitamiseks loomaaeda viia. Ausõna, mina küll ei tea miks. Maailm tahtis avastamist ja tema läks endast välja. Ja ma ju pidin ometi proovima ära absoluutselt kõik asjad mida pole arukas teha, et ma teaksin, et neid ei ole arukas teha. Pealegi, kust mina teadsin, et teda uskuda võib - keegi kuskil rääkis, et naised pidavatki rohkem valetama...
Aga nüüd ma tean, et kui ikka ei tohi siis ei tohi. Nüüd piisab vaid tema laitvast pilgust ja ma usun teda. Noh, eriti muidugi usun ma teda siis, kui tal taskus, või veel parem näpu vahel, tükk maiust on.
Lähen nüüd ja üritan perenaise panna endast pilte ka tegema. Selleks tuleb võimalikult sirge seljaga istuda ja maailma kõige armsamat nägu teha. Ta on peale fotokooli natuke fotokaallergiline. Loodan südamest, et see tal ühel päeval möödub. Ehk lausa täna. Siis saan end teile näidata kah. Ja ei, neid kutsika pilte ma ei luba endast üles panna!!! Perenaise arvates on muidugi nunnud, aga minu arvates on see lausa piinlik... Ma olen nüüd ju juba suur mees!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar