esmaspäev, aprill 27, 2009

15 minutit õpetust

See oli vist laupäev, kui ma tulivihasena ja ärritununa inimeste käitumisest Gulliveri juurde jõudsin. Oli näha, et ega ta väga minuga tegeleda ei taha. No miks peakski? Rahune enne maha ja siis tule, eks.

Selga koplis ta endale väga ei lubanud, ei palumise ega meelitamise peale. Tassisin siis puki koplisse, et oleks lihtsam. No lõpuks siiski sain. Loom ohkas. Tundsin end suhteliselt vedelana ja üldse mitte ühenduses ei iseenda ega loomaga. Miskine pinge oli kehas ja seda oli kohe ka tunda sellest, kui hobune liikuma hakkas. Isegi tavalise kõnni ajal ma vänderdasin seal seljas nagu tuulelipp. Istusin kah alul mõnda aega vale koha peal ja oli tunda, et hobune just mitte tänulik pole. Kohendasin end. Eelmisest korrast näis tal meeles olevat, et minu liigutamine miskit ohtlikku pole.

Sain lõpuks siiski selle tunde tagasi, mille gravitatsioon tekitab. Tiivustatuna Anna jutust, et selgroog on see, mis tasakaalu tegelt hoiab, ajasin selja sirgu ja sain taaskord aru, millest jutt käib. Ühtlasi õppisin märkama pisematki muutust hobuse seljalihastes ning teadsin juba oodata liigutust.

Kuna ma siiski tundsin end vedela ja ebakindlana, siis ronisin 15 minuti pärast seljast maha ning tänasin hobust. Targemaks sain siiski.

Kommentaare ei ole: