Täna istusin Gulliverile koplis selga ja lasin tal teha oma tegemisi. Nõnda mingi kaks tundi. Üsna pea unustasin, et ma seal seljas üldse olen ja hakkasin aru saama, mida treener räägib mulle sellest, et gravitatsioonil tuleb lasta teha oma töö. Ma sulandusin justnagu hobusega üheks, oli pea võimatu öelda, kust lõpeb tema ja algan mina ja kust algab tema ja lõpen mina.
Jälgisin nende karja käitumist, jälgisin seda, mida hobune teeb siis, kui mina enda asendit sätin. Iga kord, kui ma end kasvõi natukene liigutasin, katkestas ta söömise ning uuris ümbrust. Seega - tõepoolest, pisimgi muutus minu lihases pani teda uurima, et kas ümbruses on midagi ohtlikku. Homme tahan proovida, et kui ma seal seljas olen, ja niisama kannilihast liigutan, et mis ta siis teeb.
Mõne aja pärast muutusin nii julgeks ja tundsin end nii vabalt, et võisin visata pikali. Esialgu pidin loomulikult peaaegu kukkuma ja Gulliver tahtiski sellest ebamugavusest vabaneda. Sain ruttu istukile ja meenutasin kehale seda vaba olekut, mis oli enne. Hobune sõi edasi. Hiljem, kui ma proovisin uuesti pikali heita, siis püüdsin KOHE lõdvestada kõik lihased ja tulemuseks oli see, et hobune tõstis korraks pea ning kui ma olin pikali ja lihased lõdvestanud, hobune langetas pea ja sõi edasi.
Pika peale hakkas muidugi seal natuke igav ka. Vestlesin temaga ning püüdsin oma jalgu sirutada, sest ühes asendis - noh vanainimese asi, kipuvad kondid kangeks jääma. Suutsin hobust veenda, et kui ma natukene jalgu tõstan, siis pole selles midagi ohtlikku. Mõne korduse peale ta ei teinud minu jala tõstetest või siis edasi tagasi soputamisest suurt välja.
Veel sain ma aru sellest, mida treener jutustab jala vahetusest. Teine asi, mida igavuse peletamiseks tegin oli, et hakkasin enda raskuskeset muutma ja sain ta hõlpsasti jalga vahetama. Liikuda ma tal ei palunud. Lihtsalt - jalga vahetada.
Nende omavahelisele karjakäitumisele ma vahele ei seganud. Sest mul oli meeles treeneri jutt, et ärritunud hobusega ei maksa suhelda. Ta niikuinii ei kuule ja pigem võin endale ohtliku olukorra tekitada. Nii läksid väikesed jalatõstedki rahulikult mööda.
Õhtu lõpuks, kui mul oli selline ühte sulandunud tunne, tegin ühe riskantse ettevõtmise - teised nimetasid seda ekstreemspordiks. Alati, kui neile hakatakse vett laskma vanni, juhul, kui see tühi on, läheb kismaks. Ma ei roninud Gulliveri seljast maha vaid palusin Tiiat ja Andot, et nad vee lahti keeraksid. Mõtlesin, et kui kukun, siis kukun aga ma usaldan hobust. Gulliver on põhiline tülinorija. Tema peab saama esimesena juua ja teised ei tohi ligidalegi tulla. Ta tegi nii mõnedki korrad selliseid kohapealt starte nagu nad ikka teevad, et teisi ähvardada või siis hammustada (muideks, see on lausa uskumatu, kui kiirest ja MILLISEID liigutusi suudab nii suur loom koha pealt teha ). Ma jäin selga. Ei olnud tunnetki, et kuhugi kukkuma hakkan. Jah, lakk oli küll abiks ja hüpped polnud just suured, kuid siiski. Arvan, et varasemalt oleksin ma olnud peadpidi vannis. Teised pidasid mind hulluks endiselt. Kui olukord näis rahunenud, siis palusin Gulliveri viisakalt vanni juures eemalduda, sest ta ei näinud enam veest huvitatud olevat. Gulliver vastas mu palvele ja eemaldus. Mõne ampsu heina pärast olime me tagasi vanni juures ning kordus sama, kuid märksa rahulikumalt. Peale seda tegin temaga veel paar tiiru kaasa ning tulin maha.
Uskumatu on see, et mu lihased olid päääris valusad, mis sest, et ma nendega mitte midagi ei teinud. See venimine gravitatsiooni mõjul ilmselt polnud neile päris omane :D .
Kuhu ma tahan jõuda? Sinnani, et mina ja Gulliver suudame suhelda nii, et mina palun ja tema vastab mu palvele. Enne aga pean õppima ilusti paluma :) . Sadula ja valjad jätan siis teistele. Ma leian, et inimese ja hobuse koostöö on ime, kus inimesel pole ilus teiselt midagi nõuda. Võib paluda, selgelt ja arusaadavalt, aga mitte nõuda. Soovin just sellise suhteni hobustega jõuda. Õppida neid mõistma, et võiksime suhelda koostöö ja partnerluse vormis. Sõbrad ju ei peksa üksteisele kaikaga pähe, kui soovivad, et teine laualt näiteks soola ulataks?
Jälgisin nende karja käitumist, jälgisin seda, mida hobune teeb siis, kui mina enda asendit sätin. Iga kord, kui ma end kasvõi natukene liigutasin, katkestas ta söömise ning uuris ümbrust. Seega - tõepoolest, pisimgi muutus minu lihases pani teda uurima, et kas ümbruses on midagi ohtlikku. Homme tahan proovida, et kui ma seal seljas olen, ja niisama kannilihast liigutan, et mis ta siis teeb.
Mõne aja pärast muutusin nii julgeks ja tundsin end nii vabalt, et võisin visata pikali. Esialgu pidin loomulikult peaaegu kukkuma ja Gulliver tahtiski sellest ebamugavusest vabaneda. Sain ruttu istukile ja meenutasin kehale seda vaba olekut, mis oli enne. Hobune sõi edasi. Hiljem, kui ma proovisin uuesti pikali heita, siis püüdsin KOHE lõdvestada kõik lihased ja tulemuseks oli see, et hobune tõstis korraks pea ning kui ma olin pikali ja lihased lõdvestanud, hobune langetas pea ja sõi edasi.
Pika peale hakkas muidugi seal natuke igav ka. Vestlesin temaga ning püüdsin oma jalgu sirutada, sest ühes asendis - noh vanainimese asi, kipuvad kondid kangeks jääma. Suutsin hobust veenda, et kui ma natukene jalgu tõstan, siis pole selles midagi ohtlikku. Mõne korduse peale ta ei teinud minu jala tõstetest või siis edasi tagasi soputamisest suurt välja.
Veel sain ma aru sellest, mida treener jutustab jala vahetusest. Teine asi, mida igavuse peletamiseks tegin oli, et hakkasin enda raskuskeset muutma ja sain ta hõlpsasti jalga vahetama. Liikuda ma tal ei palunud. Lihtsalt - jalga vahetada.
Nende omavahelisele karjakäitumisele ma vahele ei seganud. Sest mul oli meeles treeneri jutt, et ärritunud hobusega ei maksa suhelda. Ta niikuinii ei kuule ja pigem võin endale ohtliku olukorra tekitada. Nii läksid väikesed jalatõstedki rahulikult mööda.
Õhtu lõpuks, kui mul oli selline ühte sulandunud tunne, tegin ühe riskantse ettevõtmise - teised nimetasid seda ekstreemspordiks. Alati, kui neile hakatakse vett laskma vanni, juhul, kui see tühi on, läheb kismaks. Ma ei roninud Gulliveri seljast maha vaid palusin Tiiat ja Andot, et nad vee lahti keeraksid. Mõtlesin, et kui kukun, siis kukun aga ma usaldan hobust. Gulliver on põhiline tülinorija. Tema peab saama esimesena juua ja teised ei tohi ligidalegi tulla. Ta tegi nii mõnedki korrad selliseid kohapealt starte nagu nad ikka teevad, et teisi ähvardada või siis hammustada (muideks, see on lausa uskumatu, kui kiirest ja MILLISEID liigutusi suudab nii suur loom koha pealt teha ). Ma jäin selga. Ei olnud tunnetki, et kuhugi kukkuma hakkan. Jah, lakk oli küll abiks ja hüpped polnud just suured, kuid siiski. Arvan, et varasemalt oleksin ma olnud peadpidi vannis. Teised pidasid mind hulluks endiselt. Kui olukord näis rahunenud, siis palusin Gulliveri viisakalt vanni juures eemalduda, sest ta ei näinud enam veest huvitatud olevat. Gulliver vastas mu palvele ja eemaldus. Mõne ampsu heina pärast olime me tagasi vanni juures ning kordus sama, kuid märksa rahulikumalt. Peale seda tegin temaga veel paar tiiru kaasa ning tulin maha.
Uskumatu on see, et mu lihased olid päääris valusad, mis sest, et ma nendega mitte midagi ei teinud. See venimine gravitatsiooni mõjul ilmselt polnud neile päris omane :D .
Kuhu ma tahan jõuda? Sinnani, et mina ja Gulliver suudame suhelda nii, et mina palun ja tema vastab mu palvele. Enne aga pean õppima ilusti paluma :) . Sadula ja valjad jätan siis teistele. Ma leian, et inimese ja hobuse koostöö on ime, kus inimesel pole ilus teiselt midagi nõuda. Võib paluda, selgelt ja arusaadavalt, aga mitte nõuda. Soovin just sellise suhteni hobustega jõuda. Õppida neid mõistma, et võiksime suhelda koostöö ja partnerluse vormis. Sõbrad ju ei peksa üksteisele kaikaga pähe, kui soovivad, et teine laualt näiteks soola ulataks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar