Pole siia pannud üht uudist, mis pidanuks siin juba ammu olema. Nimelt Gulliver kolis. Kolis oma sünnikodu lähedale Laitsesse, Kalaoja tallu. Miks? Kevadehakul diagnoositi Gulliveril kopsuemfüseem ja ta sai oma esimese hormoonravi. Arsti sõnul on ta elu parem, kui ta saab võimalikult vähe tolmu. Kalaojal hobused tallis suurt ei ela ja Gulliverile söödetakse seal kuiva silo ning kui kaera, siis niisutatult.
Ühesõnaga, mu südames oli tunne, et nii on õige ja tal on seal parem. Minust on ta nüüd küll kaugemal :( , kuid mina pole primaarne, tema on.
Igal juhul tänud Pollile ja Polli perenaisele Tiiale, kes minu armsa hobuse eest seni hoolitses.
Kolimine läks meil noh, suht okeilt, kui mitte arvestada minu oma lollust ja proovi poole tonnise loomaga rammu katsuda. Peale läks ta suhteliselt viisakalt ja ma seisin seal ja ma ei tea, ootasin et paneks tagant kinni, siis seon. No a ma ei tea mis need mehed kohmasid seal, ei pannud ja hobune hakkas tagasi astuma hästi järsku. Mina muidugi esimese refleksiga, et hoian kinni ja nöör käis nii kiiresti peost läbi et sain peopesad siledaks :S . Oi kui kole valu oli! Lisaks tuli ühest sõrmest veel tükk välja.
Teekond möödus rahulikult ja kui me Ruila tallist mööda läksime siis ma mõtlesin, et ei tea kas ta tunneb neid lõhnu ja mäletab? Maha tuli ta kiirel, oli vähem märg kui siis, kui teda Pollile transportisime. Ka kohanemine on tal läinud palju kiiremini kui Pollil. Ta tundis kohe väga huvi karja vastu ja karja minnes käitus nagu oleks elu aeg seal olnud ning leidis endale kohe ka sõbra. Imelik, et ta nuttis Mannit ainult Pollil tallis olles taga, kuni me treilerit ootasime, praegu aga paistab ta rahulik ja rõõsa. Samas oli Manni olnud kaua-kaua kurb :( . Ma mõtlesin, et just vastupidi on, sest Pollil ei näidanud Manni eriti kuidagi välja, et Gulliver oluline oleks, Gullu oli see, kes hakkas jalgu trampima kui ta Mannist eraldati, Manni võttis rahulikult.
Mõtlesin, et kui tal läheb kohanemine sama kaua, kui Pollil läks, siis ma ei saa kaua-kaua selga ega midagi, aga ei, tema ju justnagu saabus koju või ma ei tea... Käisime trennis koos teiste trennihobustega (silmas pidades arsti soovitust temaga aeg-ajalt ikka traavi sõita, et kõik praht kopsust välja saaks, seda olen ma püüdnud ka teha, ainult siin üks nädal jäi vahele, sest eksamid olid) ja ta oli absoluutselt resposnive, ei närveldanud ega midagi.
Eile käisin, istusin karjas tal seljas ja jälgisin karjaelu - ta on palju vähem kakleja, kui ta Pollil oli. Väiksemaid naginaid on, aga see on kuidagi teistmoodi. Tal pole vaja oma võimu pidevalt tõestada, miks täpselt, ei tea mina.
Karva on ta maha ajanud hulka kiiremini kui eelmisel aastal, kuigi see oli kevadeks kasvanud pikemaks kui muidu. Ootame ja vaatame, veel klippima ei hakka.
Siis tahaksin ma kiita noort ja tema vanemaid, kes viibis seal laagris ja tuli minu juurde küsimusega, kas on kunagi üldse võimalust Gulliveriga sõita. Vastasin talle eitavalt ja tema reageering oli absoluutselt üllatav - ta vastas, et ta ei arvanudki, et saab, sest ta teab, et hobune on vana ja oma pensionipõlve ära teeninud. Aga ikkagi tore, et proovis, sest see näitab, et inimene ei loobu asjadest, kuna ta arvab lihtsalt kuidas need olla võiksid + ta on viisakas. Väga tore noor inimene! Nii et Reelika (oli vist nõnda Su nimi), kui Sa loed seda, siis aitäh Sulle mõistva suhtumise eest :), see oli nii meeldiv. Lausa kahju, et nii toredatele inimestele ära tuleb öelda. Aga jah, nii olen ma kord otsustanud... Sest tõesti-tõesti, tema ülesanne praeguseks ongi olla üks kena koplililleke ja natukene vahel ka mulle (mõnikord ka mu lähedastele) rõõmuks.
Ma käin temaga ise küll trennis, korra nädalas katsun, kuna arst ütles, et traav teeb head - ta saab oma bronhhidest sodi välja. Seda olen ma püüdnud ka teha, üks nädal jäi vahele, sest eksamid olid. Eile olid muud teemad, aga see nädal pole veel läbi :) .
Ühesõnaga, kes tahab Gulliveri vaatama tulla, siis alates 15. maist asub ta Kalaoja talus, Laitses. Täpsem asukoha infot saab nende kodulehelt www.hobuteenused.ee .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar