Jah, ei teagi kumbapidi võtta või öelda. Täna käisime Arabellaga põllul peale trenni (või noh, mis, meil on tegelt kõik asi trenn, ka põllul jooksmine) ja ma vaatasin teda ning mõtlesin, et uskumatu, seal ta lidub, minu mitu-mitu aastat unistatud unistus. Pean tunnistama, et temaga kohanemine võttis palju aega, hakkan nüüd alles rütmi saama ja teda omaks võtma.
Selline tunne nagu oleks eksisteerinud 2 Arabellat, kes mingil moel siiski olid üks. See kõige esimene Arabella jooksis mu unedes ja elas mul kusagil hinges ja igatsustest. Ta jooksis mu unelmais kaua enne seda kui ta veel sündinudki oli... Või oleks õigem öelda, et ta sündis ammu enne seda, kui ta ilmale tuli?
Ma olin selle unelmates eksisteeriva Arabellaga nii harjunud juba, et kui ta ükskord otsustas päriselt minu juurde tulla, reaalis, siis oli see alguses kuidagi natukene harjumatu - ehk isegi võõras? Ma selle esimese Arabellaga olin juba harjunud, kohanenud ja õppinud koos elama, aga nüüd kus ta oli päriselt sündinud tuli uuesti temaga harjuda ja õppida koos olema. Ta oli alguses kuidagi nii abitu, mina ka.
Nüüd paar kuud hiljem on meil tore. Ma tunnen kuidas ma hakka armuma ka sellesse päris Arabellasse ja kui hea meel mul on, et ta mu unelmaist jooksis siia, päris ellu olema. Mitte, et teda enne poleks olnud... ahh, see on kuidagi nii keeruline ja samas nii lihtne... aga seletada läheb sõnadega kitsaks.
Mul on tunne, et siin on tegemist ühe vaikselt hiiliva armastusega, mis on selline, kus sa tead, et ta tuleb, aga sa ei takista ja sa ei torma. See ei aja pead pöörlema vaid ta väreleb, vaikselt ja tasapisi, kindlalt.
Niisiis, kas unelmad saavad end unedest päris eluks joosta?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar