Suunamuutused

Tegin Arabellale uhke kasuka, sest väljas on nii ilus ilm ja pikalt toas istumine on ära tüüdanud. Toas on tal kõik selge nagu seebivesi ja need tubased trennid on muutunud juba suhteliselt igavaks nii meie kui koera jaoks (kui välja arvata trikid).

Läksimegi välja jalutama.

Tänane eesmärk: meenutada ja jätkata rihmas kõndimise kogemuse omandamist.
Ettevalmistus: 0 st oli saanud eelnevalt kõhu täis süüa ja polnud saanud esimest energiat maha joosta.
Kava: Esimene kolmveerand teed ei tee temast üldse välja ja ta on puusa küljes, veerandiku peal (juhul, kui oleme edenenud) võtan ta vöö küljest ära.

Hommikuse söögi andsin talle nimelt ja ühtlasi ei lubanud tal ka lahtiselt esimest energiat maha joosta, sest tahtsin, et kogu treening oleks nö tavatingimustes. Pole ju iga kord, kui koeraga kuskile välja minnakse, võimalik kõiki neid asju teha ja koer peab õppima töötama ning inimest jälgima hetkest, kui rihm külge läheb ja koos kuskile minnakse.

Olgem ausad - peaaegu kõik meelest läinud, sest me polnud enam ammu sedasi saanud väljas käia (jah, vabandused, vabandused).  Ometi seostas koer seda, et ma ta vöö külge kinnitasin, jalutuskäiguga - päris vurri ta ikka ei mänginud ja olgugi väljas libe - pikali tal ei õnnestunud mind ka tõmmata. Rihm oli alguses lihtsal väga pingul.

Poole maa peal hakkas väikesele dobermanniajule meenuma, et hmm... see asi käis vist kuidagi natukene teistmoodi ja ta hakkas vaatama mind. Sellele aitas muidugi kaasa meie taga jalutav inimene ja mingi tee peale jooksnud koer. Ma lihtsalt ei teinud kummastki välja ning sammusin edasi.

Kuna täna on püha ja autosid vähe, siis riskisin minna maantee kaudu koju tagasi. Seal sai koer päris eeskujulikuks mõne minutiga. Tal oli meeles, et kui ma hõikan, peab ta seisatama ja laskma enda rihma lühemaks võtta. Alguses oli ka see lühike rihm pingul ja minu käel teda üsna raske hoida. Mõne aja pärast kadus seegi. Olime jõudnud koduteele, mis pööras maanteelt ära ja sealt on meil koju 800 m. Siin otsustasin võtta ta vöö küljest ära. Seoses sellega tekkis aga uus olukord nö "uue basseini sündroom" nagu kirjutab loomade treener Karen Pryor oma raamatus. See tähendab seda, et iga uue asja lisandumine v olukorra muutus võib alguses lagundada koost kogu varem õpitu. Seda on täheldatud näiteks delfiinide peal, kellele on mõned trikid perfektselt selged aga kui nad vahetavad basseini, oleks keegi justnagu mälupuhastuse teinud. See möödub ajaga.

Libeduse tõttu oli mul teda endisel tasemel raske kinni hoida ja ma pidin lisama midagi muud veel, et tema tähelepanu topelt endale tõmmata. Lisaks oli eemalt liginemas meile jalakäija kes hajutas koera tähelepanu minult veelgi.

Valisin selleks järsud suunamuutused. Olime seda proovinud ka varasemalt teha, aga siis see ei toiminud. Nüüd, kus tal olid olemas algelised teadmised minust, kui suuna ja tempovalijast, arvasin ma, et nüüd võiks see toimida, sest ta saaks aru, mis on asja eesmärk (kui te arvate, et loomadel pole sooja ega külma õpitu eesmärgist, siis eksite te väga rängalt. Edu õpetamises tagabki see, kui õppija mingil hetkel taipab, kuhu lõpuks tahetakse välja jõuda - nii sünnivad väga kiired ja ootamatud edasiminekud. Ühtlasi pakub selle taipamine loomale ka palju rõõmu).

Suunamuutused seisnesid siis selles, et niikui rihm pingule tõmbus, keerasin mina otsa ringi ja läksin teises suunas, kui ta kõndis rahulikult, siis tegin uue suunamuutuse ning liikusin temale soovitud suunas. Jälle, kui rihm pinguldus, keerasin ümber ja läksin mööda tuldud teed tagasi, kui kõndis kasvõi kaks sammu rahulikult, keerasin uuesti ja liikusime taas kodu poole ehk temale soovitud suunas. See oli väga tõhus ja toimis nõnda, et me möödusime inimesest väga rahulikult (mida ta oleks puusa küljes olles ilmselt teinud niisamagi, sest puusa küljes on tuttav olukord).

Koju kõndisime me uhkelt ja kilbiga - käe otsas lõdvas rihmas!

Miks ja millal suunamuutus toimib?

Ma laenaksin taas tarkust hobustelt ja miksin seda siis koerte omaga.
Hobuse esimene ja ainus eesmärk on jääda ellu. Selleks, et seda saavutada tuleb kokku hoida nii palju energiat kui on võimalik e teha võimalikult vähe tööd. Kavalamad inimesed kasutavad seda ära. Saavutamaks oma tahtmist sunnitakse hobust tegema rohkem tööd. No näiteks, kui sa soovid, et hobune tuleks sinu juurde, aga ta keeldub, siis tuleb sul ajada teda enda ümber ringis jooksma st tegema rohkem tööd ja kulutama rohkem oma energiat, mis on vastuolus tema sooviga. Nüüd, kui ta otsustab, et ta seda teha ei taha, siis ta valib siiski tulla sinu juurde, et ta võiks täita oma soovi. Samal ajal täidab ta muidugi ka sinu oma.

Sama loogikat saab kasutada ka koerte puhul jalutamisel. Koerad armastavad uusi kohti ja lõhnu ja teekondi. Miks ta jalutades kiirustab? Selleks, et kogeda aina uusi ja uusi lõhnu ja saada värskeimaid uudiseid. Seda nende soovi saab ära kasutada nii piitsaks kui präänikuks.

Siin tulevadki mängu suunamuutused. Kui koer otsustab mingil ootamatul hetkel käituda teisiti kui ta seda tavaliselt on teinud ja kipub kusagile suunas väga-väga, siis saab teda "karistada" sikutamise eest vanasse st igavasse ja ebahuvitavasse suunda minekuga ja "premeerida" teda peale lõdvas rihmas kõndi tema soovitud suunas minekuga. Ühtlasi jõuab tema senisesse ühesuunalise jalutamise kogemusega ajju teadmine, et ka sellised järsud suunamuutused on olemas ning omanikku tuleb palju rohkem silmas pidada, ükskõik mis ja ükskõik millal.

Küll aga usun, et suunamuutuste kasutamiseks on koeral siiski eelnevalt vaja nö algharidust jalutamisest, et ta mõistaks, et kogu point polegi muud kui kõndida sinna ja nii kiiresti, kui inimene läheb, kiiremini lihtsalt pole võimalik.

Tänase päeva kirss tordil: saime teha traavi lõdvas rihmas
Tänase päeva tilk tõrva meepotis: vastutulev sõberkoer, kelle omanik hakkas eemalt meid kangesti rahustama, et ärge kartke nad on sõbrad (mind polnud see omanik Arabellaga varem kohanud) ega tahtnud esialgu päriselt aru saada, miks me neid suunamuutusi teeme ja et oleks parem kui ta ei lubaks oma koera meie koera juurde, sõbrad või mitte. Siin läks Arabella käsistemine pisut keerukaks.