Loen hetkel Karen Pryori raamatut inglise keelse nimega “Dont shoot the dog!”, eesti keeles on sellele millegi pärast nimeks saanud “Ära koera maha lase!”.
See on minus palju huvitavaid mõtteid tekitanud ja ühtlasi kinnitanud minu varasemat kahtlust - ei ole vahet, millist liiki sa õpetad, õppimise viis on kõigil ühesugune. Kasuks tuleb liigi psühholoogia tundmine, et seda vajadusel tulemuse kiiremaks saavutamiseks ära kasutada ja oma õppijat paremini mõista.
Alljärgnev on kirjutatud tema raamatu põhjal, kuhu olen omakorda lisanud enda kogemusi loodan, et kellelegi on sellest abi :).
Kinnitus on mistahes mõjutaja, mis mingi kindla teoa seoses suurendab tõenäosust, et tegevus toimub uuesti.
Kinnitusi on kahte liiki: positivsed ja negatiivsed.
Positiivne kinnitus on miski, mida mõjutatav tahab, näiteks toit, patsutamine või kiitus, koertel jalutsukäigul kiirem tempo, suund, hobustel teha võimalikult vähe tööd.
Negatiivne kinnitus on miski, mida mõjutatav tahab vältida: laks, kuri ilme, ebameeldiv heli, hobuste puhul rohkem tööd, koertel jalutamisel tema jaoks vale suund, inimestel autodes kinnitamata turvavöö hoiatussignaal.
Juba ilmnenud käitumist saab alati tugevdada positiivse kinnitusega. Kui hüüad koera või hobust ja ta tuleb ning sa teda selle peale patsutad või annad maiust, siis tuleb ta iga kord üha kindlamalt. Kui sa soovid, et sinu lähedane inimene helistaks ja sa tema kõne peale tuntavalt rõõmustad, siis on see positiivne kinnitus ja on üsna tõenäoline, et tema helistamissagedus tõuseb. Teisest küljest, kui ta ei helista, siis ei saa sa suurt mitte midagi teha. Kinnitusega treenimise peamine iva ongi see, et ei ole võimalik mõjutada käitumist mida üldse ei esine.
Kinnitus ei ole absoluutse, vaid suhtelise väärtusega. Vihm on partidele positiivne knnitus, kassidele negatiivne kinnitus ning lehmad jätab täiesti ükskõikseks, vähemasti sooja ilmaga. Samuti toit - see on positiivne kinnitus siis, kui kõht on tühi, kuid täis kõhuga võib see jätta täiesti ükskõikseks. Naeratus ja kiitus võivad kinnitusena kasutud olla, kui subjekt sind parajasti välja vihastada püüab. Kinnitus on kinnitus ainult siis, kui on valitud midagi niisugust, mida subjekt tahab.
Igaks treeningkorraks on kasulik panna valmis mitmeid kinnitusi. Sea Worldi okeanaariumis antakse mõõkvaaladele mitmesuguseid kinnitusi, mille hulka kuulub kala (nende toit), keha erinevatest kohtadest sügamine, sotsiaalne tähelepanu, mänguasjad jne. Antakse terveid etenedusi, kus loomad kunagi ei tea, millist käitumist järgmisena kinnistatakse, ega sedagi, mis nimelt kinnituseks on. “Üllatused” on loomadele nii huvitavad, et standardseid kala-kinnitusi ei lähegi vaja ning loomad saavad toidu päeva lõpus. Vajadus pidevalt kinnitust vahetada on ka treeneritele huvitav väljakutse.
Negatiivne kinnitus
Kinnitus on miski mis suurendab käitumise esinemissagedust aga see ei pea ilmtingimata olema miski, mida õppija tahab. Ka ebameeldiva vältimine võib olla kinnistav. Laboratoorsed uuringud näitavad, et käitumise sagedust võivad tõsta ka ebameeldivad stiimulid, kui käitumise muutus niisuguse stiimuli lõpetab. Neid stiimuleid nimetatakse negatiivseteks kinnitusteks. Need õvivad olla väga leebed - halvustav pilk, kulmukorstutus või kerge tuuletõmbus, mis sunnib teise kohta istuma. Negatiivsed kinnitused on ebameeldivad stiimulid, mida saab käitumise muutmise abil vältida või peatada. Näiteks kui sa lähed tädile külla ja paned jalad lauale nagu sa kodus seda oled harjunud tegema ning saad tädilt kipras kulmu, on väga tõenäoline, et sa korjad jalad laualt ära ja selline käiutmine peatub, vähemalt su tädi juures, võimalik, et ka mujal.
Treenida saab ka peaaegu ainult negatiivse kinnituse abil. Näiteks hobune õpib vasakule pöörama kui teda ratsmest tõmmatakse, sest ebameeldiv surve suule lõpeb, kui ta pöörab. Lõvi taganeb pjedestaalile ja jääb sinna, et vältida piitsa või tooli jalgu mida näo lähedal hoitakse. Negatiivne kinnitus ei ole sama mis karistus.
Raamatus toob Pryor hea näite negatiivse kinnituse kohta laamade peal, keda Ameerikas peetakse villaloomadena. Laamad on arglikud ja häbelikud nagu hobusedki. Kui neid noores eas inimesega ei harjutata võivad nad väga kartlikud olla. Üldiselt toimib toidupalaga meelitamine väga hästi kuid laamatreeneritel on olemas nipp ka selleks puhuks kui loom ei lase inimest nii lähedalegi, et üldse mingit toitu anda. Nad kasutavad selleks klikkerit, kuid esmane või tegelik kinnitus on negatiivse või ebameeldiva kinnituse kadumine.
Praktikas tähendab see laamaga suhtlemist: “Kas seisad paigal, kui ma tulen 10 meetri kaugusele? Jah? Hästi. Ma klõpsan klikkerit ja lähen kaugemale.” Siis proovitakse 7 meetrit ja kui laama seisab, klikatakse ja minnakse ära. Seda maa lühendamist jätkatakse kuni laama lubab inimest päris ligidale. Kui kasutada klikki vaikselt paigal seismis emärkimiseks ja kui hirmus isik pöörab teatud kaugusel ringi ja läheb ära (kinnitus), võib mõnikord viie kuni kümne minutiga laamale käeulatusse saada. Kirjeldatud olukorras on laama olukorra peremees. Kui ta paigal seisab, saab ta inimes kaugemale sundida! No ja siis ta seisabki paigal, isegi kui inimene tal päris kõrval on.
Kui inimene on saanud laamt juba mitu korda piuudutada ja siis tagasi tõmbunud, on jää sulanud. Inimene pole laama jaoks enam nii hirmus. Nüüd on aeg toidupang välja tuua ja tekitada uus suhtlemisahel: “Kas ma võin sind puudutada, kui sa paigal oled? Jah? Klikk ja natuke maitsvat toitu” Ning laamal on lootust poistiivset kinnitust saada (toit, sügamine, patsutamine), sest ta seisab paigal eg kao silmapiiri taha nagu vanasti.
Niisugune soovitud käitumise peale tagasitõmbumine või järeleandmine on oluline tahk nn hobulausumiste tehnikate puhul. Sel juhul töötab treener enamasti hobusega, kes on küll vabalt lahti, aga piiratud liikumisalas nin treener suudab ta suhteliselt lühikese ajaga taltsutada. Hobune, kes võib lausa metsik olla, muutub sedavõrd lahulikuks ja on nõus isegi sadula ja ratsanikuga, et muutus tundub lausa imeline.
Nn hobulausumine pole tegelikult mingi võlukunst vaid intstrumentaalse tingituse seadus.
Kinnituse ajastamine
Siin tuleb olla väga hoolas, et ei kinnitataks valesid asju. Kui sa õpetad koera istuma ja klikid alles hetkel kui ta püsti tõuseb, mida sa siis kinnitasid? Püsti tõusmist! Klikkida tuleb hetkel kui pepu maad puudutab.
Negatiivse kinnitusega töötamisel on ajastus sama oluline. Hobune õpib vasakule pöörama ainult siis, kui peale sinu soovi täitumist sikutamine lõpeb, sest selle lakkamine ongi kinnitus. Samamoodi hobuse liikuma ajamisega. Kui sa müksad kandadega külge ja hobune selle peale liikuma hakkab tuleb müksimine lõpetada (muidugi juhul kui sa ei taha teda just kiiremaks ajada). Algajad paraku tihtipeale togivad hobust kandadega kogu aeg, nagu see oleks mingi hobusekütus, mida tuleb kogu aeg juurde anda. Kuna kannustamine ei lõpe, ei ole hobusele selles mingit informatsiooni. Nii saadaksegi ratsakoolidesse raudkülgedega hobused.
Sama juhtub kui õpetajad, ülemused või lapsevanemad pidevalt ainult manitsevad.
Preemia suurus
Preemia peaks olema võimalikult väikene, et selle söömisele kuluks vähem aega.
1979. aastal oli ühel National Zooloical Parki töötajal mure - tema treening pandaga arenes liialt aeglaselt, mis oli kummaline, sest panda on ablas loom ja seetõttu lihtsalt treenitav. Põhjuseks oli, et edu saavutamise korral andis treener pandale terve porgandi. Panda aga võttis asja mõnuga ja mugis seda hoolega- 15 väärtusliku treeningminuti jooksul oli panda ära teeninud ainult 3 porgandit ning nendest juba ka pisut tüdinenud. Õigem oleks olnud, kui oleks antud ainult üks liistakas korraga.
Huvi säilitamiseks piisab kogusest, mis antud looma jaoks on väikene: üks-kaks tera tibule, sentimeetrine lihakuubiks kassile, pool õuna elevandile. Kõige meeldivamat toitu võib veel vähem anda, näiteks lusikatäis kaeru hobusele. National Zoo talitajad on oma jääkarudele rosinate abil palju kasulikke asju õpetanud, näiteks käskluse peale teise puuri minekut.
Ainult ühe treeninguga päevas on treeneri rusikareegel, et loom töötab hästi umbes veerandi portsuga temale mõeldud maiusest ja ülejäänu annate lihtsalt niisama ära. Kui on kolm või neli treeningut, võib tavapärase toidukoguse jagada umbes 80 preemiapalaks ja anda neist igal treeningul paar-kolmkümmend tükki. 80 tükki ongi vist maksimum, mille vastu ükskõik milline treenitav ühe päeva jooksul huvi tunda suudab.
Jätkub....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar