Saage tuttavaks, tema on Roosi. Ta on kaheaastane daam, kes saabus ametlikult meie leivale täna.
Päeval kui ta tuli, siis ta tuli imerahulikult treilerist maha ja vaatas vähe ringi. Läksime talli poole ja siis ta märkas Guanacosid. Edasi oli suund nende poole: " Tere, kes teie olete? Saame tuttavaks!" Panime ta päevaks talli ja sinna ta rahulikult jäi. Mina muidugi proovisin ära kohe kuidas on teda kallistada ja selleks on ta ideaalselt sobilik ja tundus, et talle meeldis ka. Siis seisime me mõnda aega põskpõse vastas, mina vestsin talle juttu ja tema lutsutas mu õlga.
Õhtupoolikul läksime tagasi koos fotokaga. Pildistamiseks võtsin ta boksist välja ja panime ta ringaeda. Aga või te arvate, et sellise seltsiva daami pildistamine siis lihtne on! Oi ei ole! Iga kord kui ma eemaldusin, tuli ta mulle järele. Mingi moment mul natuke see siiski õnnestus nagu ülalolevalt pildilt näha. Siis aga kuulis ta fotoka peegli klõpsu ja asus väga otsustavalt minu poole tulema. Jõudsin vaevu peita ära objektiivi, et see hobuninaseks ei saaks ;)
Kõik pakub väga huvi ja kõike võetakse suhteliselt rahulikult. Nii ta siis tatsas seal ja sõi rahulikult rohtu. Aga siis... Jaanalinnud! Oh need jaanalinnud! Ta seisis ja uuris neid ja tundus nagu oleks ta mõtisklenud, et kas sellised olendid ikka päris okeid ja normaalsed on... No ja edasi ta asus jälle rohtu sööma.
Mõne aja pärast avastas talli juurde tulnud kari, et ohhoo! Seal on üks uus hobu moodi loom! Kari oli äksi täis ja põnevil. Roosi ainult vaatas ja tunnistas - mnjaa, see uus koht polegi nii halb, siin isegi on teisi hobuseid ja sõi edasi.
Siis sai pildistamise sessioon otsa. Läksime jalutasime veel mööda loomaaeda ringi, vaatasime need kahtlased jaanalinnud üle, aga need eriti ei huvitanud. Ju nad siiski ikka päris normaalsed Roosi jaoks ei ole. Edasi proovisime uurida, kas haned või pardid meeldivad. Selgus, et need linnud on liialt jutukad ja üle küla kõva häälega lobisemine ei ole daamide kõrvadele sugugi kohane kuulata. Eemaldusime sealt tõtakal daamilikul sammul ja läksime boksi tagasi. Homme jälle!
Päeval kui ta tuli, siis ta tuli imerahulikult treilerist maha ja vaatas vähe ringi. Läksime talli poole ja siis ta märkas Guanacosid. Edasi oli suund nende poole: " Tere, kes teie olete? Saame tuttavaks!" Panime ta päevaks talli ja sinna ta rahulikult jäi. Mina muidugi proovisin ära kohe kuidas on teda kallistada ja selleks on ta ideaalselt sobilik ja tundus, et talle meeldis ka. Siis seisime me mõnda aega põskpõse vastas, mina vestsin talle juttu ja tema lutsutas mu õlga.
Õhtupoolikul läksime tagasi koos fotokaga. Pildistamiseks võtsin ta boksist välja ja panime ta ringaeda. Aga või te arvate, et sellise seltsiva daami pildistamine siis lihtne on! Oi ei ole! Iga kord kui ma eemaldusin, tuli ta mulle järele. Mingi moment mul natuke see siiski õnnestus nagu ülalolevalt pildilt näha. Siis aga kuulis ta fotoka peegli klõpsu ja asus väga otsustavalt minu poole tulema. Jõudsin vaevu peita ära objektiivi, et see hobuninaseks ei saaks ;)
Kõik pakub väga huvi ja kõike võetakse suhteliselt rahulikult. Nii ta siis tatsas seal ja sõi rahulikult rohtu. Aga siis... Jaanalinnud! Oh need jaanalinnud! Ta seisis ja uuris neid ja tundus nagu oleks ta mõtisklenud, et kas sellised olendid ikka päris okeid ja normaalsed on... No ja edasi ta asus jälle rohtu sööma.
Mõne aja pärast avastas talli juurde tulnud kari, et ohhoo! Seal on üks uus hobu moodi loom! Kari oli äksi täis ja põnevil. Roosi ainult vaatas ja tunnistas - mnjaa, see uus koht polegi nii halb, siin isegi on teisi hobuseid ja sõi edasi.
Siis sai pildistamise sessioon otsa. Läksime jalutasime veel mööda loomaaeda ringi, vaatasime need kahtlased jaanalinnud üle, aga need eriti ei huvitanud. Ju nad siiski ikka päris normaalsed Roosi jaoks ei ole. Edasi proovisime uurida, kas haned või pardid meeldivad. Selgus, et need linnud on liialt jutukad ja üle küla kõva häälega lobisemine ei ole daamide kõrvadele sugugi kohane kuulata. Eemaldusime sealt tõtakal daamilikul sammul ja läksime boksi tagasi. Homme jälle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar