Roosi karja minek

Täna oli siis see päev, kus preili Rosalinde--Sigismunde lubati seltskonda. Muidugi ei saanud preili minna kammimata ja sassis soenguga. Nii ma siis võtsin kammi ja palsami ning me tegime ta ilusaks. Aga Roosil on krutskid sees ja uudishimu suur. Nii juhtus vahepeal, et mina kammisin rahulikult saba ja tema tegi ukse lahti ja läks talli peale ringi jalutama. Läksime sisse tagasi ja panime päitsmed pähe. Nii saime saba kammitud. Edasi lasksime ta talli taha mulkude ette jalutama, et ta saaks seltskonnaga tutvuda ja seltskond temaga. Mina olin muidugi ebaviisakas ega öelnud sõnagi, kelle ma tõin. Paha! Halb kasvatus, eksole. Nii pidi Roosi end ise tutvustama.

Kui õuedaamidega väheke nuusutatud sai, siis avastas Roosi kõrvalt härrased. Minu jaoks oli väga tore vaadata, et Gulliver tundis Roosi vastu väga elavat ja sõbralikku huvi. Nuusutas teist ja kui karjas lõpuks väheke suhete selgitamiseks läks, siis vaatas Roosit eemalt näoga "ma tean, mida te tunnete" ja paistis talle selle catfighti pärast südamest kaasa tundvat.

Kahjuks sai mu fotoka aku tühjaks just karja laskmise ajaks. Aga no pole hullu. Väheke tagaajamiseks läks. Vanadel oli suhteliselt ükskõik, aga noored hakkasid omavahel mõõtu võtma. Vahepeal oli aga üks kõige pisem ja noorem poni, kes ajas Roosit taga põhjusel, et saaks sõbraks. Muudkui aga tükkis ligi :). Aga kuna seltsidaamid ei tahtnud teda siiski kohe päriselt omaks võtta, siis mingil hetkel Roosi lihtsalt solvus ja eemaldus uhkel sammul üksinda taha kopli poole, iga lakakarv ütlemas: "Te olete nõmedad, mul polegi teid vaja!"

Õhtul kuskil poole kaheksa paiku käisin teda vaatamas ja ennäe! See pisike poni oligi saanud talle sõbraks ja lisaks ponile oli sõbraks veel üks tema mõõtu poni :).

Homme jälle!