Vankriproov

Täna tegelesime tallis boksis kammimisega ja patsi punumisega. Edasi õppisime seda, et kui boksi uks on lahti, siis ei tulda välja. Siis ma mõtlesin, et prooviks siis ise ette panna ja natukene kõrvalt juhtida. Sain Roosi isegi aisade vahele ja üritasin mälu järgi teha nii nagu Vello tegi. Natukese aja pärast tuli Tiia ja kukkus riidlema, et seda ei tehta nii ja teist asja naa. No muidugi olin ma teinud kõiki asju tagurpidi ja tegelikult polnud mu mälus mitte midagi alles :D. Õnneks on Roosi kannatlik ja talus ära ka parmud ning lasi mul seal ukerdada. Kui me ta lõpuks valmis pandud saime mõtlesin, et läheme õue peale ja ma proovin maast juhtimist õppida. Oi see läks üle kivide ja kändude, ma ei tunneta ohje ikka absoluutselt. Vaehpeal oleksime äärepealt guanacode aia maha sõitnud, sest ma ei arvestanud sellega, et hobusel on ju vanker taga ja teda tuleb pöörata vähe suurema ringiga.

Lisaks olid parmud ikka väga vihaselt hobusel kallal nii et preili isegi tegi kerge hüppe seal aisade vahel. Ma mõtlesin, et appi, kui ta nüüd tõsiselt mõtleb tagant üles lööma hakata, sest mingi hull närib talt parasjagu poolt kintsu ära, siis ma ei tea mida teha... Ma üldse ei tea mida teha. Tulin ära päris sellise mõru tundega, sest ma sain aru, et see vankri värk on nii siga keeruline, et kas ma üldse kunagi oskama hakkan. Lisaks mõtlesin veel, et ma ei oska käituda ja teadmisi pole, mis hobusega peale hakata... Ratsa on see nii lihtne või vähemalt tundub lihtne ja Gulliveri ma juba natuke tunnen ka. Roosiga aga ma kardan kogu aeg, et teen midagi valesti või õpetan midagi valesti, kardan teha mõnda eriti jämedat viga või ta närvikava kuidagi tahtmatult ära rikkuda. See oleks minu jaoks päris kohutav, kui ma hea hobuse ise metsa poole keeraks....

Gulliveriga ma täna sõitma ei läinud, sest päev oli nii palav juba, et ma sulasin seisteski, selga ronimine tundus mulle täielikult liig ni enese kui hobuse pärast.