Üleeile käis Vello meil külas ja tõi ära vankri. Ma olen absoluutses vaimustuses ja otsustusvõmetuses. Vanker on vinge, aga mis värvi ma tahan? Roosa? Must? Roheline? Iseenesest istmekatte ma juba valisin välja, see on punane. Äkki ma olengi vaikimisi juba musta valinud?
Vello pani Roosinupu kenasti ette ja siis proovisin ma juhtida. Vaene Roos! Ta mõtles vist küll, et mis oinas see sinna taha on pandud, mitte midagi ei saa aru, mida ta seal teeb. See on ika väga erinev ratsutamisest. Kui ma ratset hoian juba enesekindlalt siis ohjadega, oi jummel. Vist umbes viimasel ringil hakkasin pisut taipama, aga õige pisut. Vello käis muudkui kõrval ja üritas selgitada. Aga küll ma ühel päeval selgeks saan! Tahe on kõva ja tugev ja kui ma juba midagi tahan selgeks saada, siis ma selle ka saan. Teen selle nimel kõvasti tööd.
Roosi enda poolt on positiivseid uudiseid, et tal on koplis kaks head sõpra ja ma sain ühe neist ka pildile. Saage siis tuttavaks Roosi sõbranna Rosannaga :)
Eile ma tallis ei käinud. Täna läksin ja mõtlesin, et kas ma saaksin tegeleda kahe hobusega korraga. Gulliveril on esinenud probleeme üksinda tallis olla. Mõtlesin, et äkki Roosi päästab päeva. Võtsin koplist kõige pealt Roosi, panin boksi, siis võtsin Gulliveri ja panin tema ka boksi. Edasi jälgisin mängu. Alguses Gulliver pistis kohe kisama, siis aga pani Roosi pea poksist välja ja vaatas teda imestunult: "Mis sa karjud, ma olen ju ka siin?" Gulliver rahunes maha.
Nii ma siis harjasingi Gulliveri ära, panin talle sadula selga ja kõik muud edevad vidinad ka, mis ma talle ostnud olen - helkurid tagajalgade jaoks ja rinnale. Täna ostsin ta sadula jaoks valtrapi, jalused ja jaluserihmad ka. Kuna teine loom oli samuti tallis oli Gullu vana rahu ise. Lubas valjad pähe panna ja üldse ei mingit rapsimist. Mehe õhutusel olin ostnud endale lõpuks ka kaska, sest oma vana andisn ma tükk aega tagasi ära, arvates, et ma seda ei vaja. Muidu mul keelati üldse hoovist hobusega välja minna, kui ma kaskat ei pane.
Roosi pealt olin õppinud, et kui sa midagi tahad, tuleb seda selgelt väljendada. Otsustasin nõnda ka Gulliveriga proovida, kuigi ma tema suurust kohati pisut pelgan. Kõige pealt alustasime ringaias ja selgitasime pisut suhteid. Edasi läksime tegime väikese tiiru väljaspool loomaaeda. Ma tean küll, et räägitakse, et tee midagi siis, kui on turvaline ja rahulik, räägi mingi sõna v vilista vms, et see oleks abiks, kui turvaline pole. Täna avastasin, et mu pidev laulmine koplis niisama jalutades annabki Gulliverile enesekindlust. Sedasi lauldes me siis kondasime üksinda täiesti võõras kohas ja kõik sujus super ilusasti. Lauldes avastasin, et eesti keeles on väga palju e-lõpulisi sõnu, mis millegagi kergelt riimuvad. Oleksin ma üles kirjutanud, mis ma laulsin, olekski vist päris maastikul tuiamise laulu saanud. Kuulati mind teraselt ja tähelepanelikult ja seda, et tõmbaks kuskile poole minuga minema, ka ei olnud. "Rahuldav" nagu ütleb üks raamatutegelaskuju ühes detektiiviromaanist :).
Panin Gulliveri karja tagasi ja alustasin Roosiga. Ostsin talle täna uhked harjad ja kammid ja uued päitsmed ja nöörid ja kõik sobis jube hästi (Vello, palun ära solvu, sinu asjadel polnud midagi viga, lihtsalt polnud mu edeva maitse järgi ;) ). Kammisime siis laka kenasti ühele poole (katsun seda nüüd iga päev teha, et see hoidma jääks) ja tegime saba kohevaks ja... Edasi läksime oma uute ja edevate asjadega küla peale end näitama.
Jalutasime külla, vahepeal oli kuhi autosid, mida Roosi ei kartnud ja veel põnevaid asju, mida ta ka ei kartnud. Külla jõudes kutsusin sõbranna välja, rääkisime juttu ja tema ütles, et aga kuule, seal teisel pool maja on laste mänguväljak, see on lapsi täis. Läksime siis ka mänguväljakule. Oh seda odavat populaarsust, mis me saime :D. Vaesed vanemad pidid vist pärast Roosi külaskäiku uue leiva ja saia järele minema... Vello julgustusel, et keegi peab vahel seljas istuma, et ta harjuks, panime siis järge mööda lapsi paariks sekundiks selga. Kui me minema hakkasime, siis tuli veel palju lapsevanemaid oma pisikestega. Üks võis olla kuskil selline kolm või neli. Isa hoidis teda kinni ja pani Roosile selga. Olin eelnevalt muidugi lapse isale seletanud, et hobune on veel beebi, ta pole päris ratsahobune ja pole ka väga harjunud sellise looga, et hoidku kindlasti lapsest kõvasti kinni, juhuks, kui hobune peaks ootamatu sammu tegema. Isa mõtles natuke mu jutu üle ja arvas, et no ta hoiab, et katsetame. Laps kiljus elevusest päris kõvasti, aga Roosi vehkis natuke kõrvadega nagu ajaks kärbseid ära ja ei teinud üldse märkamagi, et keegi seljas kiljub.
Asusime koduteele.Tee peale jäi mu venna maja, käisin sealt aiast ka läbi. Seal koer, keda ma tunnen väga hästi. Koer läks rõõmust segaseks ja pistis hirmsasti haukuma, et hurraaaa, tuttav inimene tuleb. Roosi esialgu ei võtnud seda tähelepanuavaldust just eriti rõõmsal meelel vastu, aga me saime sellest kiirelt üle. Siis võis juba koera kõrval rahulikult rohtu süüa, sest too ju kisas ja hüples eemal. Kuna Vello oli mulle öelnud, et mine sinna, kuhu ta ei taha minna kohe kindlasti, siis koju minema hakates läksimegi koera nina eest mööda. Natuke pööritas silmi aga siis sai uudishimu võitu. Pistsid koeraga ninad kokku ja nuusutasid. Muidugi poleks ma seda lubanud teha ühegi võõra koeraga, aga Tommit ma tunnen. Koer oli end aupaklikult pisikeseks teinud ja nuusutas huviga vastu. Nuusutatud, siis otsustas preili, et phäh, ei midagi huvitavat ega ohtlikku, ma parem söön. Kahjuks seda tal teha ei lubatud, sest kuidas siis koju saab?
Tagasiteel oli meil kaks intsidenti. Üks see, kui mingi madallennuks mööda kihutas, siis läks samm natuke kiiremaks aga rahuneti ruttu ja teine see, et me jalutame rahulikult ma räägin talle viljapõllust, kuhu kahjuks veel minna ei tohi ja siis selle peale ta hammustas mind. Aia! Selgitasin talle, et nii ei ole viisakas.
Lasin daami koplisse tagasi ja sedasi me päev siis lõppeski :).
Ahjaa, leppisime sõbrannaga kokku , et on aeg oma keha liigutada ja hakata õhtuti jalutamas käima. Tema jalutab mu spanjelit ja mina hobust. Homme siis lähemegi õhtusele ringile :)
Vello pani Roosinupu kenasti ette ja siis proovisin ma juhtida. Vaene Roos! Ta mõtles vist küll, et mis oinas see sinna taha on pandud, mitte midagi ei saa aru, mida ta seal teeb. See on ika väga erinev ratsutamisest. Kui ma ratset hoian juba enesekindlalt siis ohjadega, oi jummel. Vist umbes viimasel ringil hakkasin pisut taipama, aga õige pisut. Vello käis muudkui kõrval ja üritas selgitada. Aga küll ma ühel päeval selgeks saan! Tahe on kõva ja tugev ja kui ma juba midagi tahan selgeks saada, siis ma selle ka saan. Teen selle nimel kõvasti tööd.
Roosi enda poolt on positiivseid uudiseid, et tal on koplis kaks head sõpra ja ma sain ühe neist ka pildile. Saage siis tuttavaks Roosi sõbranna Rosannaga :)
Eile ma tallis ei käinud. Täna läksin ja mõtlesin, et kas ma saaksin tegeleda kahe hobusega korraga. Gulliveril on esinenud probleeme üksinda tallis olla. Mõtlesin, et äkki Roosi päästab päeva. Võtsin koplist kõige pealt Roosi, panin boksi, siis võtsin Gulliveri ja panin tema ka boksi. Edasi jälgisin mängu. Alguses Gulliver pistis kohe kisama, siis aga pani Roosi pea poksist välja ja vaatas teda imestunult: "Mis sa karjud, ma olen ju ka siin?" Gulliver rahunes maha.
Nii ma siis harjasingi Gulliveri ära, panin talle sadula selga ja kõik muud edevad vidinad ka, mis ma talle ostnud olen - helkurid tagajalgade jaoks ja rinnale. Täna ostsin ta sadula jaoks valtrapi, jalused ja jaluserihmad ka. Kuna teine loom oli samuti tallis oli Gullu vana rahu ise. Lubas valjad pähe panna ja üldse ei mingit rapsimist. Mehe õhutusel olin ostnud endale lõpuks ka kaska, sest oma vana andisn ma tükk aega tagasi ära, arvates, et ma seda ei vaja. Muidu mul keelati üldse hoovist hobusega välja minna, kui ma kaskat ei pane.
Roosi pealt olin õppinud, et kui sa midagi tahad, tuleb seda selgelt väljendada. Otsustasin nõnda ka Gulliveriga proovida, kuigi ma tema suurust kohati pisut pelgan. Kõige pealt alustasime ringaias ja selgitasime pisut suhteid. Edasi läksime tegime väikese tiiru väljaspool loomaaeda. Ma tean küll, et räägitakse, et tee midagi siis, kui on turvaline ja rahulik, räägi mingi sõna v vilista vms, et see oleks abiks, kui turvaline pole. Täna avastasin, et mu pidev laulmine koplis niisama jalutades annabki Gulliverile enesekindlust. Sedasi lauldes me siis kondasime üksinda täiesti võõras kohas ja kõik sujus super ilusasti. Lauldes avastasin, et eesti keeles on väga palju e-lõpulisi sõnu, mis millegagi kergelt riimuvad. Oleksin ma üles kirjutanud, mis ma laulsin, olekski vist päris maastikul tuiamise laulu saanud. Kuulati mind teraselt ja tähelepanelikult ja seda, et tõmbaks kuskile poole minuga minema, ka ei olnud. "Rahuldav" nagu ütleb üks raamatutegelaskuju ühes detektiiviromaanist :).
Panin Gulliveri karja tagasi ja alustasin Roosiga. Ostsin talle täna uhked harjad ja kammid ja uued päitsmed ja nöörid ja kõik sobis jube hästi (Vello, palun ära solvu, sinu asjadel polnud midagi viga, lihtsalt polnud mu edeva maitse järgi ;) ). Kammisime siis laka kenasti ühele poole (katsun seda nüüd iga päev teha, et see hoidma jääks) ja tegime saba kohevaks ja... Edasi läksime oma uute ja edevate asjadega küla peale end näitama.
Jalutasime külla, vahepeal oli kuhi autosid, mida Roosi ei kartnud ja veel põnevaid asju, mida ta ka ei kartnud. Külla jõudes kutsusin sõbranna välja, rääkisime juttu ja tema ütles, et aga kuule, seal teisel pool maja on laste mänguväljak, see on lapsi täis. Läksime siis ka mänguväljakule. Oh seda odavat populaarsust, mis me saime :D. Vaesed vanemad pidid vist pärast Roosi külaskäiku uue leiva ja saia järele minema... Vello julgustusel, et keegi peab vahel seljas istuma, et ta harjuks, panime siis järge mööda lapsi paariks sekundiks selga. Kui me minema hakkasime, siis tuli veel palju lapsevanemaid oma pisikestega. Üks võis olla kuskil selline kolm või neli. Isa hoidis teda kinni ja pani Roosile selga. Olin eelnevalt muidugi lapse isale seletanud, et hobune on veel beebi, ta pole päris ratsahobune ja pole ka väga harjunud sellise looga, et hoidku kindlasti lapsest kõvasti kinni, juhuks, kui hobune peaks ootamatu sammu tegema. Isa mõtles natuke mu jutu üle ja arvas, et no ta hoiab, et katsetame. Laps kiljus elevusest päris kõvasti, aga Roosi vehkis natuke kõrvadega nagu ajaks kärbseid ära ja ei teinud üldse märkamagi, et keegi seljas kiljub.
Asusime koduteele.Tee peale jäi mu venna maja, käisin sealt aiast ka läbi. Seal koer, keda ma tunnen väga hästi. Koer läks rõõmust segaseks ja pistis hirmsasti haukuma, et hurraaaa, tuttav inimene tuleb. Roosi esialgu ei võtnud seda tähelepanuavaldust just eriti rõõmsal meelel vastu, aga me saime sellest kiirelt üle. Siis võis juba koera kõrval rahulikult rohtu süüa, sest too ju kisas ja hüples eemal. Kuna Vello oli mulle öelnud, et mine sinna, kuhu ta ei taha minna kohe kindlasti, siis koju minema hakates läksimegi koera nina eest mööda. Natuke pööritas silmi aga siis sai uudishimu võitu. Pistsid koeraga ninad kokku ja nuusutasid. Muidugi poleks ma seda lubanud teha ühegi võõra koeraga, aga Tommit ma tunnen. Koer oli end aupaklikult pisikeseks teinud ja nuusutas huviga vastu. Nuusutatud, siis otsustas preili, et phäh, ei midagi huvitavat ega ohtlikku, ma parem söön. Kahjuks seda tal teha ei lubatud, sest kuidas siis koju saab?
Tagasiteel oli meil kaks intsidenti. Üks see, kui mingi madallennuks mööda kihutas, siis läks samm natuke kiiremaks aga rahuneti ruttu ja teine see, et me jalutame rahulikult ma räägin talle viljapõllust, kuhu kahjuks veel minna ei tohi ja siis selle peale ta hammustas mind. Aia! Selgitasin talle, et nii ei ole viisakas.
Lasin daami koplisse tagasi ja sedasi me päev siis lõppeski :).
Ahjaa, leppisime sõbrannaga kokku , et on aeg oma keha liigutada ja hakata õhtuti jalutamas käima. Tema jalutab mu spanjelit ja mina hobust. Homme siis lähemegi õhtusele ringile :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar