Minu mõtted üleeile

Alustame ajast, kui ma hakkasin jälle agiitys käima. See jäi meil pooleli, sest ma olen kole raskeks kasvanud, väidab omanik. No ja see kasti tassimine ka ja üldse transpordi teema väga keeruline, marsajuhid ka virisesid minu olemasolu pärast. Enamasti siis oligi nii, et kui me kohale jõudsime olin ma juba väsinud ja ma ei viitsinud midagi teha enam.

Nüüd sügisel käisin koernäitlejate castingul. Seal oli metsikult vahva, niiiiii palju koeri. No zürii oli ka vaimustuses, omaniku tibist ma üldse ei hakka rääkimagi. Tegin kõik asjad punkti pealt ära, mida mult paluti. Eriti meeldis züriile minu trikk "Viska viis!", seda näidati hiljem telkust ka. No kes teab, miks ma ei sobinud. Aga ega ma poleks olnud suuremas eufoorias ka kellegi püksi ronimisest.

Siis pidime me uuesti trenni minema. Pandi mind kõik kirja ja puha. Esimesed korrad ei leidnud me trennikohti ülesse, pärast jäi perenaine jälle haigeks. Täitsa seliti oli mitu nädalat. No siis ta käis eraarstil, sest riigiarsti järjekorda oodates ta arvas, et sureb enne maha. Mina olin muidugi kogu aeg ikka toeks ja lohutuseks. Peale seda käiku tal hakkas parem. Nüüd ta käib minuga jälle ise jalutamas ja tegeleb. Nügingi teda ninaga, et ta Ingale uuesti helistaks, sest meil on nüüd roosa põka, millega saab trennis käia. Perenaine sai miskised load. Mina ei tea mis see tähendab, aga pärast seda me igal juhul autoga sõidame. Siia ja sinna. Palju külla ja nii. No korra viis see põka mind ühe hoidjatädi juurde. Nemad ütlevad küll, et ainutl kaheks nädalaks, aga mina seda ei usu, sest see oli ikka ilmatuma pikk aeg.

Hoidjatädi juures oli muidu üldiselt tore. Ta kutsus sinna palju minuga mängijaid ja sügajaid. Aga kui mu pere mulle järele tuli, siis ma olin rõõmust nii ogar, et ronisin neile kukile. Koduuksest sisse astudes hakkasin rõõmust kiunuma ja tervitasin kassi ka. No see on ikka mats mis mats vahel. Tal läks minut aega aega enne kui talle kohale jõudis, et see olen mina ja ma ei pista teda endiselt nahka. Ma ei söö kasse, väkk! Seal hoidjatädi juures ka üks arvas, et küllap ma teda ikka süüa tahan. Ta nimi oli küll Nora, aga mina arvan, et tegelt oli ta kassinahas Chuck Norris, sest ta pidevalt vehkis käppadega. Küllap üritas minus mingit kurjemat poolt paljastada, mida minus lihtsalt pole. Kokkuvõtes. Külas on vahva aga kodus on ikka parem.

Alates järgmisest kuust hakkame näitustel käima. Ma ootan. Väga. Siis näeb jälle palju ilusaid tüdrukuid . Kohtumiseni!