Meil on juba mõnda aega kodus must dobermannitüdruk. Sai tema siis ära toodud Itaaliast ja selleks kulus kolm seiklusterohket reisi. Võimalik, et kunagi panen siia ka nende kolme reisi kirjeldused.
Kohanemine on läinud valutult, vähemalt temale. See oli vist üleeile, kui ta esimest korda valvuriametit proovis - välisukseklõpsu peale haukuma hakkas. Täna nägin esimest korda, et ta siiski oskab käia ka täiesti hääletult - siimaani mõtlesin tema põntsutamise peale, et kuidas on võimalik tal tulevikus üldse kellegi selja taha hiilida... Nüüd nägin - astuti nii vaikselt, et lausa uskumatu, sihtmärgini ja siis hüpati koha pealt mängukaaslase poole. Võõras keskkonnas ta kontrollib pidevalt, kas ma olen olemas ja siis läheb magab kuskil edasi. Lisaks vastab tõele, et ta on loom kelle tõttu ma enam ei pea kunagi minema üksinda vannituppa!
Esimestel päevadel ma ei saanud aru üldse, et ta on dobermann - ta ei erinenud kuidagi muudest kustikatest. Nüüd hakkan iga päevaga aina rohkem mõistma - ta siiski on dobermann!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar