Ma tunnistan ausalt ülesse, et ma olen natukene kaotsis olnud. Tahtsin end vahepeal justnagu veenda, et õigel kasutamisel on varustus ka ok ja et sellest loobumine pole mul lihtsalt kapriis. Aga kogu selle otsingu ajal seal erinevate varustuste vahel olin ma rahutu ja põhjusele näppu peale panna ka ei osanud.
Täna leidsin end jälle ülesse, kui Anna andis mulle proovida nöörpäitsmeid ja kahte paela ratsmeteks... Tegin oma elu teise hüppe maast selga ja edasi paistis ja tundus kõik väga minulik. Mul on hea meel, et ma olen Gulliveri puhul suulisega jõudnud sinna, kuhu ma olen jõudnud ja ma jätkan seda õpetamist, sest see on mulle palju andnud hobuste mõistmise ja varasemalt õpitu suhtes. Mind on haaranud ka hasart ja tahtmine teada, kui kaugele ma suudan sellega minna. Kui palju ja mis tasemeni on võimalik endist tunnihobust veenda, et asjad, mis on pool tema elu eksisteerinud võivad olla ka teisiti?
Kuid niisama koos kulgemiseks, ma ei saa parata - selline varustus pole minu jaoks. Nüüd ei saa keegi ka öelda, kaasa arvatud ma ise, et ma pole proovinud teisiti. Ühtlasi jääb ära kripeldav küsimus: aga äkki? Minu jaoks on see suulise asi olnud väga suur proovilepanek(nii õpetamise kui ka oma põhimõtete painutamise osas) ja et mind on selles edu saatnud, siis on see mind väga palju julgustanud, rääkimata kontakti tugevnemisest minu ja Gulliveri vahel. Poleks elus uskunud, et MINA suudan talle seda selgitada, mida ta tänaseks minuga ringi õppinud on. Ka mõtlesin ma pikalt, et ma ei saa tänu sellele tööle lasta sinna selga enam elus kedagi, kes ei tea veel või ikka veel, kuidas suuline toimib ja milleks seda kasutatakse - ehk, Gulliveriga jääks see siiski vaid mu eralõbuks, mis omakorda muudab kogu selle asja peaaegu mõttetuks, sest ma tahan jõuda punkti, kus tema keha ümber puudub igasugune varustus. Tänan Annat, sest täna sain ma oma hingerahu tagasi, mis mul nii kaua kadunud oli.
Tänasest trennist
Trenn toimus täna talli kõrval väikeses talvekoplis koos hr. Hanksiga.
Tänane eesmärk: tasakaalu muutusega keerata ja mitte kodu poole ajama panna.
Väga väikese ajaga suutsin talle selgitada, mida tähendab minu tasakaalu muutus tema seljas. Alguses aitasin nööri ja säärega kaasa. Tema puhul toimis asi paremini siis, kui ma panin vastu tema keha kogu oma jala alates põlvest allapoole ehk siis kanna ka - õrnalt, ei tonksanud. Peatselt aga tegime slaalomit selliselt, et mul polnud vaja nööriga aidata. Trenni lõpuks ei vajanud ka säärt vaid võisin ainult ühelt istmikunukilt teisele end liigutada ja hobu keeras.... Ma olin vaimustuses!
Kuidas seda teha? Selleks, et hobune keeraks paremale, nihuta end paremale pepunukile vajadusel avalda säärega kerget survet. Samas ei tohi teine pepupool õhku tõusta ja õlad peavad jääma paigale. Survest - ära pressi nii, et silmad punnis peas, vaid pane õrnalt säär vastu. Kui on kergem endal, siis võid panna koos kannaga, aga ÄRA SURU KANDU RIBIDESSE! Tugev surve ei ole oluline, sest hobune reageerib ka kärbse peale. Vasakule minekuks nihuta end vasakule istmikunukile ja toeta vasak säär(ja kand) vastu hobuse külge. Esialgu võid anda hobusele ratsmest märku, aga selleks ei pea ka pead robaki kuskile tõmbama vaid õrnalt ja KOHE kui keerab, kõik surve ära. Soovitan väga ka oma keha jälgida, et sa säärega märku andes kindlast kasutaksid ainult säärt, mitte kogu jalga või koos põlvega. Põlv on siiski tempo aeglustamiseks või peatuseks, eks ;) . Märguanded peaksid olema ka võimalikult lihtsad ning ühesugused iga kord.
Tänases trennis proovis Gulliver ka talli joosta, esimese hooga hakkasin teda instinktiivselt pidurdama, aga me ei peatunud siiski enne, kui kinnise mulgu ees. Seekordseks ebameeldivuseks talle oli, et ma suunasin ta treeningplatsile tagasi aga ma ei teinud seda teadlikult. Kui tagasi jõudsime Anna seletas, et tuleb talle see ebameeldivaks teha(kusjuures ma tagasi tulles just mõtlesin sellele) - näiteks ühtlase survega ninal vms. Kui hobusel on komme kodu poole joosta, siis tuleb tal teha see minek võimalikult ebameeldivaks, kuidas keegi seda teeb, eks ise vaadaku. Miks mitte pead kõhu alla tõmmata ja lihtsalt pidurdada? Aga sellepärast, et siis võib tekkida sinu ja hobuse vahel maadlusmatsh, kus on kaotaja ja võitja juba ette teada ehk see kas ei anna tulemust või teeb asja pikemas perpektiivis hullemaks. Palju arukam on panna teda valima ja ise otsustama mitte panna teda jõuga alluma. Kui ebasoovitav käitumine toob kaasa ebameeldivuse mitte preemia, siis järgmisel korral ta ei vali seda lihtsalt. Kui ta talli poole jooksu pistes läheb vaikses traavis omast arust nõnda energiat säilitades aga sina ajad ta galopile ja keerad ta hoopis tagasi, siis see pole soovitud eesmärk vaid ebameeldivus - see kulutab rohkem energiat, kui vaja ja üldse - see on nõme! Pealegi jäi ta preemiast - ehk koju pääsemisest ikka ilma. Palju parem on rahulikult olla koos sinuga ja tulla tagasi koos sinuga....
Tänased head:
Niisiis, suudan ma talle ütelda tasakaaluga suuna, sääresurvega tempo kiiruse ja põlvesurvega tempo aeglustamise. Me suutsime sõita kaheksaid ja slaalomit. Ühtlasi suutsin talle selgitada, et trenn lõpeb siiski siis, kui ma seljast maha tulen ja ta talli viin - pole tarvis üle kinnise mulgu hüpata proovida.
Tänased vead:
Seda mida ma talle väga selgitada ei suuda, on peatus. Jah, ta teeb, aga mitte selliselt nagu ma sooviksin... Aga samas... kui järele mõelda, siis viga on taaskord minus, sest ma pole kordagi ainult peatumst eesmärgiks ka võtnud. Olen alati tegelenud liikumisega. Vahet pole, kas tempo kiirenduse või aeglustusega, aga ma pole otseselt peatumisega tegelenud. Tagantjärele mõeldes ja tänaste Anna sõnade üle mõeldes vastab vägagi tõele, et õpetada tuleb üks asi korraga. Kõik asjad, mis ma olen võtnud ÜKSHAAVAL ette võtnud on meil õnnestunud suurepäraselt ja üllatavalt kiirelt. Miks? Sest siis olen mina keskendunum, enesekindlam ja kiirem reageerima õigele asjale - hobusel on mind selgem mõista.
Tänane nunnumeeter:
Läks põhja selle peale, kui ma teda enne trenni kammisin ja ma samal ajal sain põse vastu tema põske toetada ja nõnda võisin ma teda kammida hea mitu minutit (jah, ma räägin endiselt sellest samast hobusest, kes ei lubanud puudutada oma pead). Teist korda läks ülesse siis, kui me peale trenni jalutasime ja ta vahepeal oma nina vastu mu kätt hoidis. Kas asi on minus või selles, et ta on õnnelik?
Nöörpäitsmed Gulliveri arvates:
Ma lasen ALATI kõike, mida ma tema ümber teen või asju kasutan tal enne nuusutada ja uurida. Nõnda ka nendega. Ta ei osanud neist esmapilgul midagi arvata, nuusutas ja mõtles, siis sai aru et päitsmed ja pakkus, et ma need tal üle pea lükkaksin. Tema hämminguks ma ei teinud seda vaid, siis tuli Anna, kes näitas mulle, kuidas neid ta kukla peale kinnitatakse.
Täna leidsin end jälle ülesse, kui Anna andis mulle proovida nöörpäitsmeid ja kahte paela ratsmeteks... Tegin oma elu teise hüppe maast selga ja edasi paistis ja tundus kõik väga minulik. Mul on hea meel, et ma olen Gulliveri puhul suulisega jõudnud sinna, kuhu ma olen jõudnud ja ma jätkan seda õpetamist, sest see on mulle palju andnud hobuste mõistmise ja varasemalt õpitu suhtes. Mind on haaranud ka hasart ja tahtmine teada, kui kaugele ma suudan sellega minna. Kui palju ja mis tasemeni on võimalik endist tunnihobust veenda, et asjad, mis on pool tema elu eksisteerinud võivad olla ka teisiti?
Kuid niisama koos kulgemiseks, ma ei saa parata - selline varustus pole minu jaoks. Nüüd ei saa keegi ka öelda, kaasa arvatud ma ise, et ma pole proovinud teisiti. Ühtlasi jääb ära kripeldav küsimus: aga äkki? Minu jaoks on see suulise asi olnud väga suur proovilepanek(nii õpetamise kui ka oma põhimõtete painutamise osas) ja et mind on selles edu saatnud, siis on see mind väga palju julgustanud, rääkimata kontakti tugevnemisest minu ja Gulliveri vahel. Poleks elus uskunud, et MINA suudan talle seda selgitada, mida ta tänaseks minuga ringi õppinud on. Ka mõtlesin ma pikalt, et ma ei saa tänu sellele tööle lasta sinna selga enam elus kedagi, kes ei tea veel või ikka veel, kuidas suuline toimib ja milleks seda kasutatakse - ehk, Gulliveriga jääks see siiski vaid mu eralõbuks, mis omakorda muudab kogu selle asja peaaegu mõttetuks, sest ma tahan jõuda punkti, kus tema keha ümber puudub igasugune varustus. Tänan Annat, sest täna sain ma oma hingerahu tagasi, mis mul nii kaua kadunud oli.
Tänasest trennist
Trenn toimus täna talli kõrval väikeses talvekoplis koos hr. Hanksiga.
Tänane eesmärk: tasakaalu muutusega keerata ja mitte kodu poole ajama panna.
Väga väikese ajaga suutsin talle selgitada, mida tähendab minu tasakaalu muutus tema seljas. Alguses aitasin nööri ja säärega kaasa. Tema puhul toimis asi paremini siis, kui ma panin vastu tema keha kogu oma jala alates põlvest allapoole ehk siis kanna ka - õrnalt, ei tonksanud. Peatselt aga tegime slaalomit selliselt, et mul polnud vaja nööriga aidata. Trenni lõpuks ei vajanud ka säärt vaid võisin ainult ühelt istmikunukilt teisele end liigutada ja hobu keeras.... Ma olin vaimustuses!
Kuidas seda teha? Selleks, et hobune keeraks paremale, nihuta end paremale pepunukile vajadusel avalda säärega kerget survet. Samas ei tohi teine pepupool õhku tõusta ja õlad peavad jääma paigale. Survest - ära pressi nii, et silmad punnis peas, vaid pane õrnalt säär vastu. Kui on kergem endal, siis võid panna koos kannaga, aga ÄRA SURU KANDU RIBIDESSE! Tugev surve ei ole oluline, sest hobune reageerib ka kärbse peale. Vasakule minekuks nihuta end vasakule istmikunukile ja toeta vasak säär(ja kand) vastu hobuse külge. Esialgu võid anda hobusele ratsmest märku, aga selleks ei pea ka pead robaki kuskile tõmbama vaid õrnalt ja KOHE kui keerab, kõik surve ära. Soovitan väga ka oma keha jälgida, et sa säärega märku andes kindlast kasutaksid ainult säärt, mitte kogu jalga või koos põlvega. Põlv on siiski tempo aeglustamiseks või peatuseks, eks ;) . Märguanded peaksid olema ka võimalikult lihtsad ning ühesugused iga kord.
Tänases trennis proovis Gulliver ka talli joosta, esimese hooga hakkasin teda instinktiivselt pidurdama, aga me ei peatunud siiski enne, kui kinnise mulgu ees. Seekordseks ebameeldivuseks talle oli, et ma suunasin ta treeningplatsile tagasi aga ma ei teinud seda teadlikult. Kui tagasi jõudsime Anna seletas, et tuleb talle see ebameeldivaks teha(kusjuures ma tagasi tulles just mõtlesin sellele) - näiteks ühtlase survega ninal vms. Kui hobusel on komme kodu poole joosta, siis tuleb tal teha see minek võimalikult ebameeldivaks, kuidas keegi seda teeb, eks ise vaadaku. Miks mitte pead kõhu alla tõmmata ja lihtsalt pidurdada? Aga sellepärast, et siis võib tekkida sinu ja hobuse vahel maadlusmatsh, kus on kaotaja ja võitja juba ette teada ehk see kas ei anna tulemust või teeb asja pikemas perpektiivis hullemaks. Palju arukam on panna teda valima ja ise otsustama mitte panna teda jõuga alluma. Kui ebasoovitav käitumine toob kaasa ebameeldivuse mitte preemia, siis järgmisel korral ta ei vali seda lihtsalt. Kui ta talli poole jooksu pistes läheb vaikses traavis omast arust nõnda energiat säilitades aga sina ajad ta galopile ja keerad ta hoopis tagasi, siis see pole soovitud eesmärk vaid ebameeldivus - see kulutab rohkem energiat, kui vaja ja üldse - see on nõme! Pealegi jäi ta preemiast - ehk koju pääsemisest ikka ilma. Palju parem on rahulikult olla koos sinuga ja tulla tagasi koos sinuga....
Tänased head:
Niisiis, suudan ma talle ütelda tasakaaluga suuna, sääresurvega tempo kiiruse ja põlvesurvega tempo aeglustamise. Me suutsime sõita kaheksaid ja slaalomit. Ühtlasi suutsin talle selgitada, et trenn lõpeb siiski siis, kui ma seljast maha tulen ja ta talli viin - pole tarvis üle kinnise mulgu hüpata proovida.
Tänased vead:
Seda mida ma talle väga selgitada ei suuda, on peatus. Jah, ta teeb, aga mitte selliselt nagu ma sooviksin... Aga samas... kui järele mõelda, siis viga on taaskord minus, sest ma pole kordagi ainult peatumst eesmärgiks ka võtnud. Olen alati tegelenud liikumisega. Vahet pole, kas tempo kiirenduse või aeglustusega, aga ma pole otseselt peatumisega tegelenud. Tagantjärele mõeldes ja tänaste Anna sõnade üle mõeldes vastab vägagi tõele, et õpetada tuleb üks asi korraga. Kõik asjad, mis ma olen võtnud ÜKSHAAVAL ette võtnud on meil õnnestunud suurepäraselt ja üllatavalt kiirelt. Miks? Sest siis olen mina keskendunum, enesekindlam ja kiirem reageerima õigele asjale - hobusel on mind selgem mõista.
Tänane nunnumeeter:
Läks põhja selle peale, kui ma teda enne trenni kammisin ja ma samal ajal sain põse vastu tema põske toetada ja nõnda võisin ma teda kammida hea mitu minutit (jah, ma räägin endiselt sellest samast hobusest, kes ei lubanud puudutada oma pead). Teist korda läks ülesse siis, kui me peale trenni jalutasime ja ta vahepeal oma nina vastu mu kätt hoidis. Kas asi on minus või selles, et ta on õnnelik?
Nöörpäitsmed Gulliveri arvates:
Ma lasen ALATI kõike, mida ma tema ümber teen või asju kasutan tal enne nuusutada ja uurida. Nõnda ka nendega. Ta ei osanud neist esmapilgul midagi arvata, nuusutas ja mõtles, siis sai aru et päitsmed ja pakkus, et ma need tal üle pea lükkaksin. Tema hämminguks ma ei teinud seda vaid, siis tuli Anna, kes näitas mulle, kuidas neid ta kukla peale kinnitatakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar