Täna käis Gulliveriga tutvumas uus ratsupatsutaja, ette ruttavalt võin öelda - kallis Gulliver - olen Sinu üle täna super uhke!
Tegin eelmisest korrast omad järeldused ja võtsin rahulikumalt. Kella mul seal polnud, nagu ikka aga... igal juhul pakun, et alustasime kolmveerand seitse ja ma lasingi neil kahel omavahel kõige pealt põhjalikult tuttavaks saada. Seisin kõrval ja seletasin pisut hobuse ja Gulliveri hingeelu ning juhatasin, kuidas lakabalsamit kasutada ja millise kammiga mida teha. Gulliver oli äraootaval seisukohal ja esialgu pisut ärev - kas see tüdruk on ohtlik? Kas ta teeb mulle haiget? Mida ta teeb siin? Mõne aja pärast Gulliver rahunes, sest näis, et ta sai oma vastuse: "Aaaa, ta tuli mind sügama, no siis võib..." ta lasi isegi vahepeal silma kinni ja võmalik et mõtles : "Mõnuuus...". Kapjade puhastamine näis patsutajale pisut hirmutavana ja selle me jätsime pooleli st ma tegin ise ära, sest ma mäletan väga hästi, kuidas ma neid kapju puhastada kartsin ja alles nüüd teen seda julgemalt, sest ma tunnen end hobusega julgemalt. Mitte, et ma varem oleks kartnud kabjaga saada - ei, lihtsalt ma kartsin ta kabjakiilu vigastada ning sellega haiget teha ja kuidagi noh... ei tundnud end selle tegevuse juures hästi.
Edasi olid nende suhted arenenud sinnamaani, kus Gulliver sõbralikult müksis patsutajat, et kuule, kuhu see sügav käsi jäi? Näis, et nende kahe vahel oli tekkinud side - patsutaja näis ise ka end kindlamini tundvat ja need paitused olid üha julgemad. Vaatasime kella, kell oli kuskil kaheksa saamas. Küsisin, et mis ta edasi tahab teha, kas minna selga korraks või mängida palli. Ta valis selga mineku. Otsustasin, et putukate jms tõttu pikalt seekord ei tee. Tõin valjad ja need panin talle ise pähe. See läks meil noh... ma ei tea ma pean mõtlema, miks ta esimese hooga pea ülesse tõmbas... kas ta ei adunud, et see olen mina ja ma ei andnud valjaid kellelegi üle? Pidin teda rahustama ja paitama vaikselt nina pealt ja edasi sujus kõik super hästi, tema väga püüdis ja mina väga püüdsin ja kokku sai tõrgeteta.
Ehtinud patsutaja kaskaga läksime trenniplatsile. Olen ringaia hetkel hüljanud, sest ma usaldan Gulliveri aga ma ei usalda neid hulle nurga tagant välja tormavaid linde. Mina ise püsin tema sealsete hüpete peale küll juba seljas, aga eelmist korda kuidagi korrata ei taha - see oli liiga jube tunne....
Sain patsutaja selga ja edasi käitus Gulliver jätkuvalt nagu tõeline professionaal, vaatamata mingile täiesti hullule kärbseparvele. Me jalutasime, patustaja püüdis end lõdvestada ja tal läks väga hästi - julges ka silmad kinni panna ja lihtsalt olla. Juhtimiseks ei andnud ma talle peale laka midagi - tema ülesanne oligi seal seljas lihtsalt ilus olla. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama, peale väikeseid juhiseid hakkas ka taipama, mis tantsust koos hobuga ma räägin.
Usun, et samal ajal õpetasin mina sellega Gulliverile, et valjad ja võõras on ka okei ja neid ei pea kartma.
Mul on natukene kahju, et mul polnud võimalik väga palju jälgida kõrvalt patsutaja istakut jms, aga täna antud juhul ei olnudki see niivõrd oluline, kuivõrd see emotsioon ja enesetunne, mis ta kaasa võttis. Küllap me jõuame - võtame rahulikumalt. Edaspidi võtan kõigiga rahulikumalt - hobustel pole ju kunagi aega - kuhu mulgi siis kiiret?
Tegin eelmisest korrast omad järeldused ja võtsin rahulikumalt. Kella mul seal polnud, nagu ikka aga... igal juhul pakun, et alustasime kolmveerand seitse ja ma lasingi neil kahel omavahel kõige pealt põhjalikult tuttavaks saada. Seisin kõrval ja seletasin pisut hobuse ja Gulliveri hingeelu ning juhatasin, kuidas lakabalsamit kasutada ja millise kammiga mida teha. Gulliver oli äraootaval seisukohal ja esialgu pisut ärev - kas see tüdruk on ohtlik? Kas ta teeb mulle haiget? Mida ta teeb siin? Mõne aja pärast Gulliver rahunes, sest näis, et ta sai oma vastuse: "Aaaa, ta tuli mind sügama, no siis võib..." ta lasi isegi vahepeal silma kinni ja võmalik et mõtles : "Mõnuuus...". Kapjade puhastamine näis patsutajale pisut hirmutavana ja selle me jätsime pooleli st ma tegin ise ära, sest ma mäletan väga hästi, kuidas ma neid kapju puhastada kartsin ja alles nüüd teen seda julgemalt, sest ma tunnen end hobusega julgemalt. Mitte, et ma varem oleks kartnud kabjaga saada - ei, lihtsalt ma kartsin ta kabjakiilu vigastada ning sellega haiget teha ja kuidagi noh... ei tundnud end selle tegevuse juures hästi.
Edasi olid nende suhted arenenud sinnamaani, kus Gulliver sõbralikult müksis patsutajat, et kuule, kuhu see sügav käsi jäi? Näis, et nende kahe vahel oli tekkinud side - patsutaja näis ise ka end kindlamini tundvat ja need paitused olid üha julgemad. Vaatasime kella, kell oli kuskil kaheksa saamas. Küsisin, et mis ta edasi tahab teha, kas minna selga korraks või mängida palli. Ta valis selga mineku. Otsustasin, et putukate jms tõttu pikalt seekord ei tee. Tõin valjad ja need panin talle ise pähe. See läks meil noh... ma ei tea ma pean mõtlema, miks ta esimese hooga pea ülesse tõmbas... kas ta ei adunud, et see olen mina ja ma ei andnud valjaid kellelegi üle? Pidin teda rahustama ja paitama vaikselt nina pealt ja edasi sujus kõik super hästi, tema väga püüdis ja mina väga püüdsin ja kokku sai tõrgeteta.
Ehtinud patsutaja kaskaga läksime trenniplatsile. Olen ringaia hetkel hüljanud, sest ma usaldan Gulliveri aga ma ei usalda neid hulle nurga tagant välja tormavaid linde. Mina ise püsin tema sealsete hüpete peale küll juba seljas, aga eelmist korda kuidagi korrata ei taha - see oli liiga jube tunne....
Sain patsutaja selga ja edasi käitus Gulliver jätkuvalt nagu tõeline professionaal, vaatamata mingile täiesti hullule kärbseparvele. Me jalutasime, patustaja püüdis end lõdvestada ja tal läks väga hästi - julges ka silmad kinni panna ja lihtsalt olla. Juhtimiseks ei andnud ma talle peale laka midagi - tema ülesanne oligi seal seljas lihtsalt ilus olla. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama, peale väikeseid juhiseid hakkas ka taipama, mis tantsust koos hobuga ma räägin.
Usun, et samal ajal õpetasin mina sellega Gulliverile, et valjad ja võõras on ka okei ja neid ei pea kartma.
Mul on natukene kahju, et mul polnud võimalik väga palju jälgida kõrvalt patsutaja istakut jms, aga täna antud juhul ei olnudki see niivõrd oluline, kuivõrd see emotsioon ja enesetunne, mis ta kaasa võttis. Küllap me jõuame - võtame rahulikumalt. Edaspidi võtan kõigiga rahulikumalt - hobustel pole ju kunagi aega - kuhu mulgi siis kiiret?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar