Eile käis meil külaline - Alessandro. Ta on mu kursakaaslane ja inimene, kes on peaaegu kogu oma elu hobustega tegelenud ning olnud mõned aastad ka Inglismaal treeneriks. Paraku on elu teda vahepeal hobustest eemale viinud ja ma pakkusin talle võimalust tulla meile külla ja tutvuda Gulliveriga. Võtsime platsile kaasa ka Gulliveri parima sõbra Manni. Tema esialgu Manni seljas ja mina ikka oma kalli hobuga ja sadulata. Mingi hetk vahetasime.
Seletasin talle oma arvamust varustuses ja oma hirme ning tema selgitas mulle väga lihtsalt ja rahulikult varustuse kasulikust ning kus, miks ja millal oleks seda hea kasutada. Veel arutasime seda, et Gulliver vajaks sõitjat - kedagi kes ei kõõluks seal niisama seljas nagu mina vaid oskaks tõesti sõita ka. Vaadake, mis juhtub eluaegsete sportlastega, kui nad ühtäkki sportimise täiesti katki jätavad. Tunnihobusena on Gullu harjunud kõvasti tööd ja tema tervisele oleks kasulikum ja ilmselt pikendaks see ka tema eluiga, kui ta natukenegi koormust saaks, kui mina seda suudan talle üksi pakkuda (no minu ratsutamine pole ratsutamine, vabandage).
Alessandrole meeldis Gulliver väga ja peale temaga sõitmist ütles ta mulle, et Gulliver on õrn ja hea poiss. Ma olen igati nõus - ma armastan seda hobust, sest tema silmist paistab nii suurt, sooja ja südamlikku hinge.
Ma nägin kui hästi mõjus Gulliverile see, et tema seljas istus keegi, kes teadis väga täpselt mida ta teeb ja Gulliver vastas Alessandro palvetele sama kindlalt. See oli minu jaoks üks selgusehetk - tihti ei jäänud ma oma palvetele kindlaks ja lubasin hobusel laperdada ja valida ise millal seista ja kuhu minna. See aga viis olukorrani, kus ma tihti vajasin stekki koputamaks talle õlale, et kuule, päriselt ka! Alessandro aga läks ilma stekita ja sai väga ilusasti hakkama (Ruilas ma mäletan, et ilma stekita polnud tihti võimalik temalt traavi paluda - Gulliverile oli tarvis teadmist, et ratsanikul see käes on). Ma vaatasin neid kahte ja sain väga palju julgustust tänaseks.
Nii otustasingi täna talli minnes, et seekord istun selga väga enesekindlalt ja peaga. Olin vahepeal saanud Annalt päris hea loengu suulise kasutamisest ning kuidas häälega takti lüües hobust ning ennast traavil aidata. Samuti oli Anna mind õpetanud kuidas hobust galopile tõstetakse ning sealgi häälega kaasa aitama. Ka oli ta mulle selgitanud, et ma pean suutma kõiki oma kehaosi teistest sõltumatult kasutada - näiteks hoida oma käsi paigal ja eraldada oma alakeha ülakeha liikumisest jne. Mul on väga keerukas teha kõike korraga - kuulata Annat ja siis tegeleda veel hobuse ja endaga. Rahulikult hobuga kahekesi olles on hea asju, mida mulle on räägitud, järele proovida. Ette ruttavalt ütlen, et kogu selle kompoti tulemusena oli kogu trenn täiesti hämmastav.
Ma pole suhteliselt kaua sõitnud (olin ise haige ja siis oli Gulliver) ja seetõttu olen ma traavis olnud pisut liimist lahti. Ka olen ma natuke peljanud Gulliveri soovi tormata esimesel võimalusel talli poole. Anna õpetuse järgi mõtlesin tal lasta katse korral minna (sest tõesti, tema jaoks nii olulist hobust, kui Manni polnud täna platsil - ühtegi teist hobust polnud täna ja mulk talli juurest oli ka avatud) kuid jätta surve samaks. Ühesõnaga - mõtlesin kõik õpetussõnad enne selga ronimist hoolega läbi, et neid vajadusel kasutada.
Peale väikest soojendust tegime traavi tallist eemale, igaks juhuks. Ta ei teinud katsetki mind proovile panna, mida ta eile samas kohas korraks tegi, kuid loobus. Peale seda julgesin tal paluda traavi ka talli poole - ta oli endiselt väga dzentelmen. Minu tasakaal oli algselt selline põntsadi-põntsadi, aga ta lubas mul olla kuni ma oma tasakaalu leidsin ja suutsin kaasa minna. Püüdsin üle olla ka oma süümekatest, sest ma teadsin, et lõppkokkuvõttes on see meile mõlemale parem, kui ma ära õpin. Ma tänasinn teda patsutuse ja maiusega, et ta oli minuga nii kannatlik. Sain proovida ka seda suuga takti hoidmist - see aitas teda väga hästi ja samuti ka mind. Lõpuks polnud mul vaja muud teha, kui takti löömise heli ja ta läks ise sammust traavile.
Minu käed:
Imekombel olid mu käed suhteliselt paigal - vehkleja harjutused olin vist ka talli unustanud (sõitsin täna valjastega, sest mul pole hetkel võimalust osta talle nöörpäitsmeid mida ma igatsen). Püüdsin hoida kontakti nii, et ma ei keera teda käega vaid sõrmede ja tasakaaluga. Tundsin kui ta suulist näris (nagu Anna oli mind mingi aeg tagasi õpetanud, et kõike mis toimub hobuse suus, pean ma tundma oma sõrmedes, siis on kontakt olemas ja õige ja rohkem polegi vaja tirida) ja ta vastas väga edukalt väga väikestele sõrme liigutustele. See on tõeline ime, kui arvestada tema vana harjumust ajada lõugu viltu jms asju.
Kuna sinnamaani oli meil läinud väga hästi siis ma läksin pisut näljaseks... Tahtsin proovida ära ka selle osa, mis puudutas galopitõstet jms. Ka siin kasutasin ma heli, mida Anna oli mulle õpetanud. Peagi teadis Gulliver jälle, mida teha, kui ta seda häält kuulis. Kes ütles, et vanad hobused enam ei õpi või õpivad aeglasemalt? See ütleja peaks tulema ja vaatama, kui kiirelt 17 aastane hobune asju omandab. Peale seda tahaks see inimene ilmselt kuskile nurga taha natukeseks ajaks häbenema minna ;) .
Meie esimesed üritused olid noh.. sellised algelised aga me olime tublid. Peale igat korda kui ta pakkus mulle galoppi mu tõste peale, kiitsin teda. Iga korraga läks galopp pikemaks kuni me lõpuks tuiskasime üle platsi. Ka siin suutsin ma oma käed nii paigal hoida kui vähegi võimalik (hirm hobusele suust haiget teha teeb vist vahel imet...), ma ütleksin isegi, et oma kehast sõltumatult. Mul oli hea meel, et ta pakkus mulle selleks korraks sellist tasast ja vaikset galoppi, sest trenni lõpu poole, kui me Regnele pildistamiseks poseerisime, sirutas ta end rohkem ja jõulisemalt välja, mis tegi minu jaoks asja pisut keerukamaks ja päris hulljulge ma siiski pole (vist). Olin ise natukene väsinud ka juba ja hobune paistis samuti ja me otsustasime lõpetada. Esiteks ei tahtnud ma väga üle ka pingutada ja teiseks minu jaoks olid südant lõhestavad tema pilgud, mida ta saatis kodust üha kaugeneva karja poole...
Lõpetuseks - ta oli nii tubli ja ta ei pannud mind täna proovile ja isegi siis, kui Regne Hr. Hanksi karja tagasi laskis, oli ta nõus minuga mulgust eemalduma. Tema enesekindlus on silmnähtavalt kasvanud - ta teab nüüd, et ta saab alati karja tagasi ning see teadmine on teinud temast kordi rahulikuma hobuse, kui ta alguses tulles oli. Tema usaldus minu suhtes on kasvanud - täna kui ta valjaid nägi ta muudkui toppis mulle ISE oma pead - noh, pane nüüd, seda enne kui mina oma kohmitsemisega seal valmis sain. Oeh... kui ma kõige selle peale mõtlen, siis mul lihtsalt tulevad pisarad - see suhe on nii super!
Kogu tänase trenni jooksul näis hobune mulle ütlevat - kui sa oled kindel, et sa tahad õppida, siis võin mina kõiki su lollusi mõnda aega taluda ning aidata sul õppida. Ühesõnaga - olge kindlad, et te tahate teada ja hobused on alati nõus teie küsimustele vastama - ükskõik kui rumalad need esialgu ka ei paistaks. Täna Alessandrolt saadud kirjas nimetab ta Gulliveri dzentelmeniks ja tal on tuline õigus...
Ahjaa, olin täna tõeline Bullerby laps - seelik seljas ja paljajalu ja kiljus vaimustusest peale oma esimest galoppi. Nii mõnedki loomaia külastajad viskasid mulle imestunud pilke :P .
Seletasin talle oma arvamust varustuses ja oma hirme ning tema selgitas mulle väga lihtsalt ja rahulikult varustuse kasulikust ning kus, miks ja millal oleks seda hea kasutada. Veel arutasime seda, et Gulliver vajaks sõitjat - kedagi kes ei kõõluks seal niisama seljas nagu mina vaid oskaks tõesti sõita ka. Vaadake, mis juhtub eluaegsete sportlastega, kui nad ühtäkki sportimise täiesti katki jätavad. Tunnihobusena on Gullu harjunud kõvasti tööd ja tema tervisele oleks kasulikum ja ilmselt pikendaks see ka tema eluiga, kui ta natukenegi koormust saaks, kui mina seda suudan talle üksi pakkuda (no minu ratsutamine pole ratsutamine, vabandage).
Alessandrole meeldis Gulliver väga ja peale temaga sõitmist ütles ta mulle, et Gulliver on õrn ja hea poiss. Ma olen igati nõus - ma armastan seda hobust, sest tema silmist paistab nii suurt, sooja ja südamlikku hinge.
Ma nägin kui hästi mõjus Gulliverile see, et tema seljas istus keegi, kes teadis väga täpselt mida ta teeb ja Gulliver vastas Alessandro palvetele sama kindlalt. See oli minu jaoks üks selgusehetk - tihti ei jäänud ma oma palvetele kindlaks ja lubasin hobusel laperdada ja valida ise millal seista ja kuhu minna. See aga viis olukorrani, kus ma tihti vajasin stekki koputamaks talle õlale, et kuule, päriselt ka! Alessandro aga läks ilma stekita ja sai väga ilusasti hakkama (Ruilas ma mäletan, et ilma stekita polnud tihti võimalik temalt traavi paluda - Gulliverile oli tarvis teadmist, et ratsanikul see käes on). Ma vaatasin neid kahte ja sain väga palju julgustust tänaseks.
Nii otustasingi täna talli minnes, et seekord istun selga väga enesekindlalt ja peaga. Olin vahepeal saanud Annalt päris hea loengu suulise kasutamisest ning kuidas häälega takti lüües hobust ning ennast traavil aidata. Samuti oli Anna mind õpetanud kuidas hobust galopile tõstetakse ning sealgi häälega kaasa aitama. Ka oli ta mulle selgitanud, et ma pean suutma kõiki oma kehaosi teistest sõltumatult kasutada - näiteks hoida oma käsi paigal ja eraldada oma alakeha ülakeha liikumisest jne. Mul on väga keerukas teha kõike korraga - kuulata Annat ja siis tegeleda veel hobuse ja endaga. Rahulikult hobuga kahekesi olles on hea asju, mida mulle on räägitud, järele proovida. Ette ruttavalt ütlen, et kogu selle kompoti tulemusena oli kogu trenn täiesti hämmastav.
Ma pole suhteliselt kaua sõitnud (olin ise haige ja siis oli Gulliver) ja seetõttu olen ma traavis olnud pisut liimist lahti. Ka olen ma natuke peljanud Gulliveri soovi tormata esimesel võimalusel talli poole. Anna õpetuse järgi mõtlesin tal lasta katse korral minna (sest tõesti, tema jaoks nii olulist hobust, kui Manni polnud täna platsil - ühtegi teist hobust polnud täna ja mulk talli juurest oli ka avatud) kuid jätta surve samaks. Ühesõnaga - mõtlesin kõik õpetussõnad enne selga ronimist hoolega läbi, et neid vajadusel kasutada.
Peale väikest soojendust tegime traavi tallist eemale, igaks juhuks. Ta ei teinud katsetki mind proovile panna, mida ta eile samas kohas korraks tegi, kuid loobus. Peale seda julgesin tal paluda traavi ka talli poole - ta oli endiselt väga dzentelmen. Minu tasakaal oli algselt selline põntsadi-põntsadi, aga ta lubas mul olla kuni ma oma tasakaalu leidsin ja suutsin kaasa minna. Püüdsin üle olla ka oma süümekatest, sest ma teadsin, et lõppkokkuvõttes on see meile mõlemale parem, kui ma ära õpin. Ma tänasinn teda patsutuse ja maiusega, et ta oli minuga nii kannatlik. Sain proovida ka seda suuga takti hoidmist - see aitas teda väga hästi ja samuti ka mind. Lõpuks polnud mul vaja muud teha, kui takti löömise heli ja ta läks ise sammust traavile.
Minu käed:
Imekombel olid mu käed suhteliselt paigal - vehkleja harjutused olin vist ka talli unustanud (sõitsin täna valjastega, sest mul pole hetkel võimalust osta talle nöörpäitsmeid mida ma igatsen). Püüdsin hoida kontakti nii, et ma ei keera teda käega vaid sõrmede ja tasakaaluga. Tundsin kui ta suulist näris (nagu Anna oli mind mingi aeg tagasi õpetanud, et kõike mis toimub hobuse suus, pean ma tundma oma sõrmedes, siis on kontakt olemas ja õige ja rohkem polegi vaja tirida) ja ta vastas väga edukalt väga väikestele sõrme liigutustele. See on tõeline ime, kui arvestada tema vana harjumust ajada lõugu viltu jms asju.
Kuna sinnamaani oli meil läinud väga hästi siis ma läksin pisut näljaseks... Tahtsin proovida ära ka selle osa, mis puudutas galopitõstet jms. Ka siin kasutasin ma heli, mida Anna oli mulle õpetanud. Peagi teadis Gulliver jälle, mida teha, kui ta seda häält kuulis. Kes ütles, et vanad hobused enam ei õpi või õpivad aeglasemalt? See ütleja peaks tulema ja vaatama, kui kiirelt 17 aastane hobune asju omandab. Peale seda tahaks see inimene ilmselt kuskile nurga taha natukeseks ajaks häbenema minna ;) .
Meie esimesed üritused olid noh.. sellised algelised aga me olime tublid. Peale igat korda kui ta pakkus mulle galoppi mu tõste peale, kiitsin teda. Iga korraga läks galopp pikemaks kuni me lõpuks tuiskasime üle platsi. Ka siin suutsin ma oma käed nii paigal hoida kui vähegi võimalik (hirm hobusele suust haiget teha teeb vist vahel imet...), ma ütleksin isegi, et oma kehast sõltumatult. Mul oli hea meel, et ta pakkus mulle selleks korraks sellist tasast ja vaikset galoppi, sest trenni lõpu poole, kui me Regnele pildistamiseks poseerisime, sirutas ta end rohkem ja jõulisemalt välja, mis tegi minu jaoks asja pisut keerukamaks ja päris hulljulge ma siiski pole (vist). Olin ise natukene väsinud ka juba ja hobune paistis samuti ja me otsustasime lõpetada. Esiteks ei tahtnud ma väga üle ka pingutada ja teiseks minu jaoks olid südant lõhestavad tema pilgud, mida ta saatis kodust üha kaugeneva karja poole...
Lõpetuseks - ta oli nii tubli ja ta ei pannud mind täna proovile ja isegi siis, kui Regne Hr. Hanksi karja tagasi laskis, oli ta nõus minuga mulgust eemalduma. Tema enesekindlus on silmnähtavalt kasvanud - ta teab nüüd, et ta saab alati karja tagasi ning see teadmine on teinud temast kordi rahulikuma hobuse, kui ta alguses tulles oli. Tema usaldus minu suhtes on kasvanud - täna kui ta valjaid nägi ta muudkui toppis mulle ISE oma pead - noh, pane nüüd, seda enne kui mina oma kohmitsemisega seal valmis sain. Oeh... kui ma kõige selle peale mõtlen, siis mul lihtsalt tulevad pisarad - see suhe on nii super!
Kogu tänase trenni jooksul näis hobune mulle ütlevat - kui sa oled kindel, et sa tahad õppida, siis võin mina kõiki su lollusi mõnda aega taluda ning aidata sul õppida. Ühesõnaga - olge kindlad, et te tahate teada ja hobused on alati nõus teie küsimustele vastama - ükskõik kui rumalad need esialgu ka ei paistaks. Täna Alessandrolt saadud kirjas nimetab ta Gulliveri dzentelmeniks ja tal on tuline õigus...
Ahjaa, olin täna tõeline Bullerby laps - seelik seljas ja paljajalu ja kiljus vaimustusest peale oma esimest galoppi. Nii mõnedki loomaia külastajad viskasid mulle imestunud pilke :P .
4 kommentaari:
Sa oled suurepärane hobuseinimene, suurepärane õpilane( sest Aa oled inimene, kes kuulab hoolega ja kasutab kuuldut), Sa oled suurepärane sõber, sest ainult Sina suudad mind Toyota Yarisega, Keila taha meelitada ja siis tee-kastmis-auto kinni pidada ning mainida juhile, et midagi auto alt tilgub. Ma usun, et Gulliver näeb Sind samasugusena nagu mina. Aitähh, et Sa mu ellu sattusid, ära sealt kunagi ära mina, eks. Lubad?
Teed hommikul arvuti lahti ja saad kohe oma pisaratemere :) . Lubada ma küll ei julge, aga ma teen oma parima, et sinna jääda ;) . Kallid!
A big too difficult for my level of Estonian, I hope you wrote something nice :)
Alessandro
Yes I did ;) . But most important thing to me was watching you and Gulliver and how he did respond to you. It gave me lightening moment - I realized that I was always little bit doubtful in my requests and he responded to me same way. He decided what to do or where to go. So watching you two gave me much self-confidence, even so much that I had a courage to gallop ;) . Thank you very much.
Postita kommentaar