Rääkisin ükspäev tuttavaga sellest teemast ja see pani mind natuke mõtlema - jah, on tõesti nii, et suurtes tallides inimesed lähevad, topivad varustuse selga, sõidavad, siis seljast ära ja kaovad. Ruilas trennis käies ma vahel ikka jäin kauemaks Gulliveri juurde ja kammisin ta üleni ära ning seda panid mu trennikaaslased imeks - küll mina olen ikka korralik! Olen kuulnud, et sedasi hobuse juurest läbi jooksevad ka paljud need, kes rendivad bokse ning näevad oma hobu paar korda kuus. Noh, selge siis, et hobune ei austa või ei tunnista omanikku... Tema ju ei tea, et ta peab sellele suvalisele tegelinskile jube tänulik olema, kes paar korda kuus ta trenniplatsile tassib ja ainult võtab-võtab-võtab. Sellest saab alguse jutt, et hobune on loll loom. Paraku on sedasi, et hobusesse tuleb ka emotsionaalselt investeerida.
Olen selle peale algusest peale mõelnud ja püüdnud teha nii, et minu tulek ei tähendaks talle alati ebameeldivat töötegemist. Püüan seda mõtet iga päev üha ensekindlamalt järgida, sest mulle tundub, et see toimib. Ma ei taha, et tema nö valmis panek trenniks v väljaminekuks ei oleks sedasi, et nii, kohustuslikud asjad ära ja minek ja pärast viskan boksi ja minek. Sinna vahele tuleb ikka sügamist ja rääkimist jms. Ka olen jätkanud tema kallistamist, et teinekord teda selliselt rahustada võiksin ;). Mitte küll otseselt selle mõttega, aga nüüd ma lihtsalt jälgin rohkem seda, et ta oleks sel hetkel kindlasti rahulik ja rõõsa. Ühesõnaga - kogu trenniks valmistumine on protsess ja meeldiv aja koos veetmine, mille käigus saavad kõik asjad tehtud - kabjad puhastatud, tema kammitud ja vajalikud asjad külge ja pähe nii mulle kui talle. Vahel käin niisama tema juurest läbi, räägin juttu, kallistan, teen pai ja lähen ära. Ilma, et ma teda koplist liigutaksingi. Mõnikord külastan teda kopli aia ääres ja jälgin eemalt, kuidas ta oma sõpradega seal on ja mõnusasti rohtu sööb. Vahel astun ta boksist läbi, kui ta sees on, söödan porksi ja ajan juttu.
Valmispaneku ajal saab ta kiita pea iga asja eest, mis ta hästi teeb, no mis siis, et tal on see juba ma ei tea 15 aastat selge ja pähe kulunud? Oma sõbra jaoks ei tohiks kiitustega kunagi kitsi olla. Ka saab ta vahepeal lisaks kiitusele maiust.
Ma nimetan seda emotsionaalseks investeeringuks. Nii tänan ma teda, et ta olemas on, et mul on selline sõber! Aga kui kõik see tegemata jätta ja hobust lihtsalt tarbida emotsionaalselt midagi investeerimata, siis ei tekigi kontakti temaga ja temal soovi olla Sulle trennis meele järele või teha Sinuga midagi koos. Ta ei TEAGI, et ta peaks Sind tähele panema või kuulama ja tõesti - MIKS peaks? Sa oled talle võõras. Kas Sa ise kuulaksid iga suvalise võõra ütlemist?
Olen selle peale algusest peale mõelnud ja püüdnud teha nii, et minu tulek ei tähendaks talle alati ebameeldivat töötegemist. Püüan seda mõtet iga päev üha ensekindlamalt järgida, sest mulle tundub, et see toimib. Ma ei taha, et tema nö valmis panek trenniks v väljaminekuks ei oleks sedasi, et nii, kohustuslikud asjad ära ja minek ja pärast viskan boksi ja minek. Sinna vahele tuleb ikka sügamist ja rääkimist jms. Ka olen jätkanud tema kallistamist, et teinekord teda selliselt rahustada võiksin ;). Mitte küll otseselt selle mõttega, aga nüüd ma lihtsalt jälgin rohkem seda, et ta oleks sel hetkel kindlasti rahulik ja rõõsa. Ühesõnaga - kogu trenniks valmistumine on protsess ja meeldiv aja koos veetmine, mille käigus saavad kõik asjad tehtud - kabjad puhastatud, tema kammitud ja vajalikud asjad külge ja pähe nii mulle kui talle. Vahel käin niisama tema juurest läbi, räägin juttu, kallistan, teen pai ja lähen ära. Ilma, et ma teda koplist liigutaksingi. Mõnikord külastan teda kopli aia ääres ja jälgin eemalt, kuidas ta oma sõpradega seal on ja mõnusasti rohtu sööb. Vahel astun ta boksist läbi, kui ta sees on, söödan porksi ja ajan juttu.
Valmispaneku ajal saab ta kiita pea iga asja eest, mis ta hästi teeb, no mis siis, et tal on see juba ma ei tea 15 aastat selge ja pähe kulunud? Oma sõbra jaoks ei tohiks kiitustega kunagi kitsi olla. Ka saab ta vahepeal lisaks kiitusele maiust.
Ma nimetan seda emotsionaalseks investeeringuks. Nii tänan ma teda, et ta olemas on, et mul on selline sõber! Aga kui kõik see tegemata jätta ja hobust lihtsalt tarbida emotsionaalselt midagi investeerimata, siis ei tekigi kontakti temaga ja temal soovi olla Sulle trennis meele järele või teha Sinuga midagi koos. Ta ei TEAGI, et ta peaks Sind tähele panema või kuulama ja tõesti - MIKS peaks? Sa oled talle võõras. Kas Sa ise kuulaksid iga suvalise võõra ütlemist?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar