Täna käisin üle hulga aja Gulliveriga tegelemas. Trotsisin haigevoodit ja otsustasin, et head emotisoonid teevad mu kiiremini tervemaks. Mingit otsest eesmärki, peale selle, et natuke koos olla ja mõnda vana asja meeldetuletada, polnudki.
Võtsin ta karja juurest kaasa, mille peale ta alguses selgelt märku andis, et tema tulla ei taha. Aga lõpuks tuli siiski ja mis seal salata - ma ostsin ta porganditükiga lihtlabaselt ära. Kell oli kuskil pimenemise paiku.
Jõudsime talli ja ma panin ta boksi ja kohe kenasti kinni - no meil on see teema, et vabadus, siis vabadus kui töö siis töö. Vähemalt proovime õppida vahet tegema. Oi ta kisas seal natuke aega karja, aga siiski rahunes. Ma kammisin teda ja ta oli nii armas, et astus mul isegi eest ära kui palusin. Püüdsin kõiki oma märguandeid hoida väga selgetena. Kui ta paigal seisis ega tammunud, kiitsin ja andsin porksi.
Edasi tulid valjad.... mind huvitas, kas ja kuidas me nendega saame ning mis tal viimasest korrast meeles on. Võtsin päitsmed peast.... ta ei läinud kuhugile. Sel hetkel mul hing värises sees ja ma ei taibanud veel rõõmustada. Ta lubas mul rahulikult nende valjaste kohmitseda seal mu algaja kohmitsemist, ei kiskund pead alla, ei virutanud sellega. Ühesõnaga, käitus hästi. Proovisin suulisi panna suhu, ta lubas aga mina jäin hiljaks seal oma kobamisega ja palusin talt vabandust, aga selle peale ta ikka ei tõmmanud pead lae alla nii nagu ta seda varem tegi. Ta ei teinud oma peaga õigupoolest midagi, oli kannatlik minuga. No uuel katsel sain oma kohmitsemisega siiski talle need suhu ja ta langetas ilusti pea, et ma võiksin talle valjad üle kõrvade tõmmata. Parajal momendil tegin klikkerihäält ning kiitsin ohtralt ja kui valjad paigas, andsin talle porgandit.
Läksime ringaeda. Kuna ma olin täiesti ihuüksi, siis polnud mind kedagi selga aitamas ja ma kasutasin vana aia pealt ronimise trikki. Või noh... vähemalt püüdsin. Aga tema otsustas, et ei mingit selga ronimist ja pani mulle põraka peaga, nii et ma sealt aia pealt alla lendasin (no seal pole suurt toetuspunkti) ja hea, et ma viga ei saanud vms. Andsin talle väga selgelt märku, et nõnda ei sobi sõbraga kohe kuidagi käituda. Nojah, siis me selgitasime veel natuke üksteisele omi arvamusi selles osas, et kus ta peaks seisma ja kui kaugel ja mis pidi... Mina panin ta ühte pidi, tema arvas, et teistpidi on parem. Panin ta siis teistpidi, aga natuke ligemale, siis ta arvas, et kaugemal on parem... Peaga mulle enam ei virutanud. Lõpuks ma taipasin talle väga karmilt ja resoluutselt öelda kõva häälega: "Seisa!" no siis ta seisiki :D . Ronisin selga ja me mõnus jalutuskäik võis alata.
Jaanalinnud olid põnevad, aga magasid ja nii arvas Gulliver, et ega nad vist väga ohtlikud ikka ei ole. Mina tundsin seljas, et appi, kui kaua olen ma sea igatsenud ja mul oli niiii hea! Tundus, et temal ka, sest ta sõna otseses mõttes lonkis selliselt, et mul tekkis kujutluspilt, kuidas ta varsti ühes minuga magama vajub. Püüdsin teda ergutada pisut, sest see pilt ei vaimustanud mind eriti. Me olime varem õppinud, et kui ma surun säärt, siis tuleb tempot kiirendada ja ma olen rahul hetkel, kui ma surve järele annan. See oli paras moment proovida, kas ta mäletab. Esialgu ta ei reageerinud. Koputasin stekiga õrnalt õlale. See pani teda pisut mõtlema, kordasin - mõtles, kordasin veelkord, mille peale ta mulle lõpuks tempokamat kõndi pakkus ja kuna see oli see, mida ma soovisin siis tänasin teda viisakalt ja vabastasin surve.
Oma lonkimisga kippus ta sisse vajuma - katsetasin tasakaalu muutmist - toimis. Proovisin paari peatust - tõenäolislt küll tänu suulistele, aga toimis. Ja ei, ma ei kiskunud ratsmeid nii, et tal suu oleks kõrvuni olnud, proovisin õrnalt ja põhiliselt panin rõhku siiski oma kehale. Selles mõttes on hea, et olin varem käinud ainult päitsemtega - sellest oli käes harjumus sees, et pole mõtet neid sikutada silmile (no olgem ausad, eks ma algselt katsetasin sedagi)....
Tahtsin edasi proovida - kas läheb traavile kui palun? Läks, aga kuna ma tegelikult ei enda ega tema pärast traavi ei tahtnud, et ta teeks, siis ma palusin talt siiski sammu edasi. Mul polnud vaja isegi koputusega märku anda.
Ega me seal täna kaua kõndinud, ma pakun et maksimum 10 v 15 minutit (mul polnud kella). Ma adusin, et ma võiksin seal temaga sedasi terve öö jalutada, sest me pole seda nii kaua teinud, seega... ma otsustasin, et parim on leppida vähesega ja sellel hetkel, kus kõik on veel väga hästi.
Ronisin maha, ütlesin aitäh ja läksime talli poole tagasi. Boksis vahetasime valjad päitsmete vastu, mis õnnestus meil samuti vahejuhtumiteta ja mille peale ta sai ohtralt kiita ning siis edasi väikesed õrnuse minutid. Või noh.. neid meil oli seal ka muidu ette ja taha. Mulle nii meeldib see, et ta lõpuks lubab mul oma nina puudutada ja et ta naudib seda. Ta usaldab mulle oma nina! Ja tänu sellele, mis ta mulle koplis ükskord näitas(vaata poste allapoole), ma enam ei jookse ka talle kohe näkku või kaela vaid annan talle aega. Mulle endale ka ju ei meeldi, kui keegi kuskil tuleb ja kohe mind näppima kipub, ilma et mul oleks aega otsustada kas ja mis või olukorraga kohaneda.
Koplis andsin talle tänu täheks tema viimase porksitüki ja lasin ta lahti. Minu üllatuseks ei tormanudki ta kohe mu juurest minema vaid läks väga rahulikult ja väga vaikselt oma sõpru otsima. Jooksma hakkas ta alles siis, kui me suurt enam üksteisele silma ei paistnud.
Koju tulles tundsin, et ma olen nii õnnelik! Täna just tunnistasin Annale, et mulle näib Gulliver kuidagi mulle üle jõu käivat, tundus nagu ma ei suuda talle midagi selgitada või tema juures midagi saavutada. Sellest oli juhe ka natukene aega koos. Tänased minutid näitasid midagi muud. Ma olen suutnud talle selgitada, et suulisi võib panna ka nii, et keegi kellelegi haiget ei tee ja higiseks ei aja. Ma olen suutnud talle selgitada, et on kena, kui ta sel ajal siiski paigal püsib ja minust üle ei jookse. Veel ei lohistanud ta mind kusagile. Ei läinud ei ette ega taha. Mul polnud vajagi ratsmeid tema talutamisel kasutada - sellest, mis ma tema talutamisel nööriga olen teinud on kasu olnud st kui ta liigub, on nöör lõtv (või ratse) kui ei, siis avaldan tõmbamisega survet. Ma olen midagi saavutanud, natukenegi. Seega asi polnud selles, et ta käiks mul üle jõu, vaid selles, et nii minul kui hobusel oli vaja natuke mõelda...
Kokkuvõte: Anna hobusele selgeid märguandeid! Kui sulle ei meeldi, et ta sinust üle jookseb, sind peaga peksab või sind järel lohistab, siis näita talle, et see pole sobilik. Mina olen selle üle nüüd natukene mõelnud ja jõudnud järeldusele, et halba käitumist ignoreerida ja head kiita saab vaid seni, kuni see ei muutu eluohtlikuks. Sinust üle jooksev või sind peaga peksev hobune on eluohtlik - ühe pealöögiga võib ta pisikese õblukese neiuga teha mis iganes... Oma last sa ju tutistad, kui ta ikka käest läheb? Koera ka. Aga kuidas tutistada hobust? Stekiga vms, millega ei ole vaja tekitada jubedat valu vms vaid on võimalik anda selge märguanne. Olgu või heinatutt, kui keegi suudab välja mõelda, kuidas sellega selget märguannet anda.
,
Mulle VÄGA meeldis Bertha ütlus, et fifty-fifty - mina sulle, sina mulle. Ja tõesti, kui sõber ikka jalaga paneks, siis oleks pahane küll... Iga päevaga, mis ma rohkem õpin hobuseid tundma, muutun ma vähem pelglikumaks varustuse suhtes või selles suhtes mis puudutab hobuse tutistamist. Ma ei taha nimetada seda karistamiseks. Karistus on minu jaoks midagi jõhkrat. Tutistamine aga pigem märguanne soovimatule käitumisele.
Ahjaa! Veel üks VÄGA oluline tähelepanek - ta ei ajanud kogu selle aja jooksul MITTE KORDAGI suud risti pähe vaid näris suulist selle suhu paneku hetkest peale! Niisiis õpin mina omakorda Gulliverilt, et suulised ei olegi nii pahad asjad, kui neid õigesti kasutada. Viimane ei tähenda muidugi, et ma olen oma unistuse suhtes alla andnud, ei, seda mitte. Ühel päeval...
On nii tore, et me veename üksteist vastatikku ;).
Võtsin ta karja juurest kaasa, mille peale ta alguses selgelt märku andis, et tema tulla ei taha. Aga lõpuks tuli siiski ja mis seal salata - ma ostsin ta porganditükiga lihtlabaselt ära. Kell oli kuskil pimenemise paiku.
Jõudsime talli ja ma panin ta boksi ja kohe kenasti kinni - no meil on see teema, et vabadus, siis vabadus kui töö siis töö. Vähemalt proovime õppida vahet tegema. Oi ta kisas seal natuke aega karja, aga siiski rahunes. Ma kammisin teda ja ta oli nii armas, et astus mul isegi eest ära kui palusin. Püüdsin kõiki oma märguandeid hoida väga selgetena. Kui ta paigal seisis ega tammunud, kiitsin ja andsin porksi.
Edasi tulid valjad.... mind huvitas, kas ja kuidas me nendega saame ning mis tal viimasest korrast meeles on. Võtsin päitsmed peast.... ta ei läinud kuhugile. Sel hetkel mul hing värises sees ja ma ei taibanud veel rõõmustada. Ta lubas mul rahulikult nende valjaste kohmitseda seal mu algaja kohmitsemist, ei kiskund pead alla, ei virutanud sellega. Ühesõnaga, käitus hästi. Proovisin suulisi panna suhu, ta lubas aga mina jäin hiljaks seal oma kobamisega ja palusin talt vabandust, aga selle peale ta ikka ei tõmmanud pead lae alla nii nagu ta seda varem tegi. Ta ei teinud oma peaga õigupoolest midagi, oli kannatlik minuga. No uuel katsel sain oma kohmitsemisega siiski talle need suhu ja ta langetas ilusti pea, et ma võiksin talle valjad üle kõrvade tõmmata. Parajal momendil tegin klikkerihäält ning kiitsin ohtralt ja kui valjad paigas, andsin talle porgandit.
Läksime ringaeda. Kuna ma olin täiesti ihuüksi, siis polnud mind kedagi selga aitamas ja ma kasutasin vana aia pealt ronimise trikki. Või noh... vähemalt püüdsin. Aga tema otsustas, et ei mingit selga ronimist ja pani mulle põraka peaga, nii et ma sealt aia pealt alla lendasin (no seal pole suurt toetuspunkti) ja hea, et ma viga ei saanud vms. Andsin talle väga selgelt märku, et nõnda ei sobi sõbraga kohe kuidagi käituda. Nojah, siis me selgitasime veel natuke üksteisele omi arvamusi selles osas, et kus ta peaks seisma ja kui kaugel ja mis pidi... Mina panin ta ühte pidi, tema arvas, et teistpidi on parem. Panin ta siis teistpidi, aga natuke ligemale, siis ta arvas, et kaugemal on parem... Peaga mulle enam ei virutanud. Lõpuks ma taipasin talle väga karmilt ja resoluutselt öelda kõva häälega: "Seisa!" no siis ta seisiki :D . Ronisin selga ja me mõnus jalutuskäik võis alata.
Jaanalinnud olid põnevad, aga magasid ja nii arvas Gulliver, et ega nad vist väga ohtlikud ikka ei ole. Mina tundsin seljas, et appi, kui kaua olen ma sea igatsenud ja mul oli niiii hea! Tundus, et temal ka, sest ta sõna otseses mõttes lonkis selliselt, et mul tekkis kujutluspilt, kuidas ta varsti ühes minuga magama vajub. Püüdsin teda ergutada pisut, sest see pilt ei vaimustanud mind eriti. Me olime varem õppinud, et kui ma surun säärt, siis tuleb tempot kiirendada ja ma olen rahul hetkel, kui ma surve järele annan. See oli paras moment proovida, kas ta mäletab. Esialgu ta ei reageerinud. Koputasin stekiga õrnalt õlale. See pani teda pisut mõtlema, kordasin - mõtles, kordasin veelkord, mille peale ta mulle lõpuks tempokamat kõndi pakkus ja kuna see oli see, mida ma soovisin siis tänasin teda viisakalt ja vabastasin surve.
Oma lonkimisga kippus ta sisse vajuma - katsetasin tasakaalu muutmist - toimis. Proovisin paari peatust - tõenäolislt küll tänu suulistele, aga toimis. Ja ei, ma ei kiskunud ratsmeid nii, et tal suu oleks kõrvuni olnud, proovisin õrnalt ja põhiliselt panin rõhku siiski oma kehale. Selles mõttes on hea, et olin varem käinud ainult päitsemtega - sellest oli käes harjumus sees, et pole mõtet neid sikutada silmile (no olgem ausad, eks ma algselt katsetasin sedagi)....
Tahtsin edasi proovida - kas läheb traavile kui palun? Läks, aga kuna ma tegelikult ei enda ega tema pärast traavi ei tahtnud, et ta teeks, siis ma palusin talt siiski sammu edasi. Mul polnud vaja isegi koputusega märku anda.
Ega me seal täna kaua kõndinud, ma pakun et maksimum 10 v 15 minutit (mul polnud kella). Ma adusin, et ma võiksin seal temaga sedasi terve öö jalutada, sest me pole seda nii kaua teinud, seega... ma otsustasin, et parim on leppida vähesega ja sellel hetkel, kus kõik on veel väga hästi.
Ronisin maha, ütlesin aitäh ja läksime talli poole tagasi. Boksis vahetasime valjad päitsmete vastu, mis õnnestus meil samuti vahejuhtumiteta ja mille peale ta sai ohtralt kiita ning siis edasi väikesed õrnuse minutid. Või noh.. neid meil oli seal ka muidu ette ja taha. Mulle nii meeldib see, et ta lõpuks lubab mul oma nina puudutada ja et ta naudib seda. Ta usaldab mulle oma nina! Ja tänu sellele, mis ta mulle koplis ükskord näitas(vaata poste allapoole), ma enam ei jookse ka talle kohe näkku või kaela vaid annan talle aega. Mulle endale ka ju ei meeldi, kui keegi kuskil tuleb ja kohe mind näppima kipub, ilma et mul oleks aega otsustada kas ja mis või olukorraga kohaneda.
Koplis andsin talle tänu täheks tema viimase porksitüki ja lasin ta lahti. Minu üllatuseks ei tormanudki ta kohe mu juurest minema vaid läks väga rahulikult ja väga vaikselt oma sõpru otsima. Jooksma hakkas ta alles siis, kui me suurt enam üksteisele silma ei paistnud.
Koju tulles tundsin, et ma olen nii õnnelik! Täna just tunnistasin Annale, et mulle näib Gulliver kuidagi mulle üle jõu käivat, tundus nagu ma ei suuda talle midagi selgitada või tema juures midagi saavutada. Sellest oli juhe ka natukene aega koos. Tänased minutid näitasid midagi muud. Ma olen suutnud talle selgitada, et suulisi võib panna ka nii, et keegi kellelegi haiget ei tee ja higiseks ei aja. Ma olen suutnud talle selgitada, et on kena, kui ta sel ajal siiski paigal püsib ja minust üle ei jookse. Veel ei lohistanud ta mind kusagile. Ei läinud ei ette ega taha. Mul polnud vajagi ratsmeid tema talutamisel kasutada - sellest, mis ma tema talutamisel nööriga olen teinud on kasu olnud st kui ta liigub, on nöör lõtv (või ratse) kui ei, siis avaldan tõmbamisega survet. Ma olen midagi saavutanud, natukenegi. Seega asi polnud selles, et ta käiks mul üle jõu, vaid selles, et nii minul kui hobusel oli vaja natuke mõelda...
Kokkuvõte: Anna hobusele selgeid märguandeid! Kui sulle ei meeldi, et ta sinust üle jookseb, sind peaga peksab või sind järel lohistab, siis näita talle, et see pole sobilik. Mina olen selle üle nüüd natukene mõelnud ja jõudnud järeldusele, et halba käitumist ignoreerida ja head kiita saab vaid seni, kuni see ei muutu eluohtlikuks. Sinust üle jooksev või sind peaga peksev hobune on eluohtlik - ühe pealöögiga võib ta pisikese õblukese neiuga teha mis iganes... Oma last sa ju tutistad, kui ta ikka käest läheb? Koera ka. Aga kuidas tutistada hobust? Stekiga vms, millega ei ole vaja tekitada jubedat valu vms vaid on võimalik anda selge märguanne. Olgu või heinatutt, kui keegi suudab välja mõelda, kuidas sellega selget märguannet anda.
,
Mulle VÄGA meeldis Bertha ütlus, et fifty-fifty - mina sulle, sina mulle. Ja tõesti, kui sõber ikka jalaga paneks, siis oleks pahane küll... Iga päevaga, mis ma rohkem õpin hobuseid tundma, muutun ma vähem pelglikumaks varustuse suhtes või selles suhtes mis puudutab hobuse tutistamist. Ma ei taha nimetada seda karistamiseks. Karistus on minu jaoks midagi jõhkrat. Tutistamine aga pigem märguanne soovimatule käitumisele.
Ahjaa! Veel üks VÄGA oluline tähelepanek - ta ei ajanud kogu selle aja jooksul MITTE KORDAGI suud risti pähe vaid näris suulist selle suhu paneku hetkest peale! Niisiis õpin mina omakorda Gulliverilt, et suulised ei olegi nii pahad asjad, kui neid õigesti kasutada. Viimane ei tähenda muidugi, et ma olen oma unistuse suhtes alla andnud, ei, seda mitte. Ühel päeval...
On nii tore, et me veename üksteist vastatikku ;).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar