Gulliveri igatsedes

Siin on üks lugu.... Ma ei tea, kas peaksin seda rääkima, sest see on minu ja mu suure sõbra ning hobusekarja vaheline asi, aga...ma püüan siiski, ehk keegi saab indu sellest vaadata maailma kuidagi teisiti, läbi kellegi teise või taipab ise seda nende juurde otsima minna. See on väga pikk post, aga ma loodan, et jaksate siiski läbi lugeda, sest kõige põhjus peitub lõpus. Paraku seda lõppu ei mõista ilma alguseta....



Ma sain Gulliveriga kokku 2 aastat tagasi tema töö tallis, siis ta veel töötas tunnihobusena ja anti kõikidele lastele, kes alles alustasid, ratsutada. Oi, kuidas ta mulle alguses ei meeldinud, sest ta oli minu meelest jube pujään, läks täpselt sinna kuhu tahtis. Kuni lõpuks ma sain aru, et ta õpetab mind nii. Ma hakkasin teda jälgima, tema käitumist jälgima ja ma arenesin täiesti algaja kohta maru kiiresti edasi.

Ma õppisin traavi sõitma, õppisin nii, et ajud pooleks - tema pidurdas hoogu, kui mina tasakaalu kaotasin, ta jooksis kannatlikult edasi, kui ma õiget rütmi ei leidnud.... Ma muudkui proovisin ja proovisin ja proovisin.

Ühel päeval käis peast uitmõte, et ei tea kui palju tema eest tahetakse, treeneriga viskasime nalja, et ongi minu hobune... Sel hetkel ma ei saanud veel aru, kui kiiresti oli ta mulle südame külge kasvanud. Mõni trenn edasi helistasin treenerile, et olen haige, ma ei tule sõitma, aga tulen Gulliverile suhkrutükki tooma, treener ütles, et ära tule, Gulliveri pole enam... Mu südame alt käis selline raksakas läbi et.... mõtlesin juba.. ohh kui jubedaid asju ma mõtlesin!

Õnneks polnud temaga siiski muud peale pensioni juhtunud ja ta kolis minu juurde.

Tema elu muutus nii tohutult - rutiini, mida ta oli harjunud elama, polnud enam. Ta oli shokis ja justnagu paradiisis, hobuste paradiisis.... Sooda peaga võtsin ta suhteliselt kiiresti peale saabumist ja läksin maastikule, tema jaoks täiesti tundmatusse kohta. Ma ei suutnud korralikult traavi veel sõita, hüppamisest rääkimata. Tal oli kogu asjast nii õudne, et ta mõtles ainult tormata ja hüppas üle meetrise tuisuvaalu. Hetkel mil mina hirmust kiljatasin ja ta lakka klammerdusin  sai tema oma hirmust üle ja jäi seisma. Ma ei kukkunud ja koduteel püüdis ta oma ruttu taltsutada. Ärgem unustagem, et tegemist siiski on loomaga, eks ja kes ei ole koer... Hobuste jaoks pole ju midagi hullemat, kui eemalduda karjast (sest üksik hobune on surnud hobune) ja minna kuskile täiesti võõrasse kohta, kus varem pole käinud. Kui kari on lähedal, siis on asjad veidi teised.

Edasi õppisime me usaldust tema uues kodus ja uues rutiinis, ta kartis stekki (piitsa), ta kartis suulisi, ta ei lubanud isegi valjaid pähe panna. Mul võttis pool aastat aega, et ta enam ei kardaks, et ta õpiks mind usaldama ja lubaks katsuda oma pead... Selle teekonna sees näitas ta mulle, mida tähendab sõprus, kari, usaldus, vabadus, enese südamehääle kuulamine, ajatus (hobuste jaoks ei eksisteeri aega, “aega ei ole” on nende keeles sootuks teise tähendusega - otse tähendusega. Püüdke kujutleda, kuidas on siis, kui AEGA ei ole). Ta rääkis minuga viisil nagu keegi polnud kunagi rääkinud. Ma olin temaga koos olles normaalne. Ka siis kui ma vahel kadusin nii endasse, et mu kõnekeskus sai sellest häiritud ja inimesed ei saanud aru, miks ma vaikin ja ei räägi, kui mult küsitakse.

On nii võimas, kui niiiii suur loom jätab oma jala maha panemata kui ta tajub, et sinu jalg on all ja paneb selle maha alles siis, kui sa oled oma väikese jala tema suure alt ära võtnud...

Kui ta täiesti kohutavast ehmatusest keerab nii, et sa kaotad oma niigi olematu tasakaalu ja kukud ja sa näed ainult et kabjad tulevad, sekund veel ja su pea on tema kapjade all ja ta võtab kogu oma jõu kokku, et keerata end veeeel natuke, et ta ei astuks sulle peale ja jääb otsekohe seisma, ega liiguta end enne, kui sa oled püsti tõusnud ja sinuga on kõik korras (no mis teha, kui ta polnud elus jaanalindu näinud ja tema ju ei tea, et jaanalind teda ära ei söö).

Kui ta kaitseb sind oma sõprade eest tajudes, et sa neid kardad, kaitseb siis, kui oled niisama kahel jalal ja kaitseb siis, kui oled tema seljas.

Kui hobune, kes ei lubanud puudutada oma pead, paneb sulle oma pea ISE sülle!

On nii võimas, et niiiiiii suur ja niii metsik loom ühel hetkel usaldab sind, teeb sinuga koostööd samal ajal kui tal pruugiks teha vaid üks liigutus ja sind enam ei oleks...

Ta ei taha, et sa räägiks või teeks midagi, kui sinul on parasjagu hetk, mil sa rääkida ei suuda - ta lihtsalt on. Sinuga koos ja sõber siiski, kui sul on parasjagu paha tuju või sa oled närviline. Ainuke tingimus tema poolt on, et ära tule tahtma minult koostööd või mult midagi nõudma, kui sa närviline oled, oleme niisama ja rahune enne maha, siis proovime uuesti. Nii sa siis istud seal ja ootad, oled... kaotad oma ja unustad oma viha kuskile põhjatusse igavikku ära...

Hobused ongi lausujad... Kui sa süvened, sa oled seal, temaga üks, nii vaba, elavana igavikus, tunned mida tema tunneb, tajud mida tema näeb ja samas mitte millelgi polegi tähtsust ja kõik on nii tähtis. Sa ei saa kuskil mitte kunagi olla loodusele nii lähedal kui hobusega koos, olla oma juurtele, lättele, ürgsusele nii lähedal, kui hobusega koos.....

See on see vist, miks mõned teevad rännakut - et istuda iidse targaga kuskil transiseisundis lõkke ääres ja saad vastuseid oma küsimustele. Tegelikult nad ei tea, et on olemas sootuks lihtsam viis ja moodus jõuda enda sisemise lapse/minani. Tahad leida oma hinge, mine hobustega nende maailma ja lase neil näidata teed sinu endani.