Karja liikmete sotsiaalsetest suhetest koosnev võrgustik muutub paindlikult vastavalt keskkonnale. Samasse liiki kuuluvad karjad võivad erinevatest tingimustest olla nii oma tegusemises kui väljanägemises väga erinevad. Ei ole olemas skeemi, millega sobiks kõikide koerte kogu käitumine, ei ole karja-või rühmahierarhiat, mille esinemist võiks oletada kõikide koerte puhul.
Kehakeel
Pingevaba koer tunneb ära rahuliku rippuva saba järgi ja kõrvade asend on lõdvestatud. Kui koer märkab midagi põnevat, siis on kõrvad suunatud otse ettepoole ja saba tõstetud, vahel on ka üks esikäpp üles tõstetud.
Oma üleolekut demonstreeriv koer teeb end igatepidi suuremaks - liigub jäikadel käppadel ja sirutab oma keha välja, saba tõstetakse väga kõrgele ja kõrvad on püsti ning pinges, et lisada kehale veelgi suurust. Koer, kes kõhkleb teise kavatsustest võib igaks juhuks ajada turri nii turja kui tagakeha karvad ning tõmmata oma suunurgad tahapoole. Kui sõnum mingil põhjusel kohale ei jõua siis paljastatakse ka hambad. Sageli sellisest ähvadusest piisab ja reaalseks rünnakuks pole vaja.
Vastaspoolt püütakse rahustatada pilgu ära pööramise või silmade kissitamisega. Vahel pööravad koerad pikalt pilgu kõrvale, vahel ainult vilksamisi. Kui inimene jätkab juba pilgu kõrvale pööranud koera pingsat jälgimist, siis võib koer hakata kartma, sest ta ei saa aru, mis toimub. Tulemuseks võib olla rünnak oma tavapäraste hoiatusliigutustega. Koerte omavahelises suhtluses pole paraku aga võimalik ka peale pilgu ära keeramist ennustada, kuidas situatsioon edasi laheneb. Äärmuslikes situatsioonides visatakse alistumise märgiks end ka selili ja paljastatakse oma kõht teisele nuusutamiseks.
Oma ohutust demostreerida tahtev koer püüab end teha igatepidi väiksemaks. Sõltuvalt situatsioonist võivad mõned koerad teise juurde lausa roomata. Enamasti siiski tehakse end pisut madalamaks, kõrvad ja saba lastakse allapoole ja vastasele ei läheneta otse vaid viisakalt ringiga.
Kartlik koer tõmbab vastasele liginedes küüru selga ja tõmbab saba jalge vahele. Kui ta väga kardab ja tal puudub põgenemisvõimalus, siis võib tulemuseks olla hoiatus ja edasi rünnak. Seda asendit pole võimalik millegagi segamini ajada - kõrvad ja saba on tihedalt vastu keha tõmmatud ja koer üritab meeleheitikult hirmu tekitajast vabaneda.
Pingelises situatsioonis on koera keha jäik, saba on tõstetud kõrgele ja vabiseb jäigalt. Alati ei pruugi see tähendada kohest kaklust vaid võib olla märk sellest, et ta pole veel täielikult veendunud teise kavatsustes. Olukord võib laheneda ka omavahelise nuusutamise või rõõmsa mänguga.
Kui vastaspool kommunikeerub ebaselgelt või koeral pole võimalik oma soovi järgi käituda, siis võib ta haigutada, nuuskida maad, ilma põhjuseta end käpaga sügada või limpsida oma mokki. Vastuolulist olukorda sattunud koer võib istudes tukastama hakata, isastel koertel väljendub see ka liialt sagedas urineerimises.
Mängides on kõik eelpool kirjeldatu lubatud. Siis võib põrnitseda, ähvardada ja selga ronida. Kuid enne seda tuleb teha nö kokkulepe et tegemist on mängu mitte tülinorimise ega paaritumiskatsega. Koerad kutsuvad üksteist mängule tehes nö mängukummardust või kaapides käpaga teise suud või keha esiosa, samuti kasutatakse selleks inimesele rõõmsana tunduvat lõõtsutamist.
Kummardamist korratakse mängu keskel ikka ja jälle, kinnitamaks teisele, et kõik on siiski mäng ja muretsemiseks pole põhjust. Nii võib algselt ehmatanud ja asja tõsiselt võtnud koer maha rahuneda ja otsustada kas ta tahab mänguga kaasa minna.
Koera hüppamisvajadust seletavad teadlased sellega, et koerlaste kutsikatel on oma vanemaid tervitades kombeks lakkuda nende suunurki, et esile kutsuda toidu välja oksendamist. Selline tervitamisviis on omane ka paljudele koerakutsikatele, et lunida sööki, mis siis, et kõik koerad ei oksenda sööki ja seda kasutavad ka paljud täiskasvanud koerad inimeste tervitamisel. Paraku on uksest sisse astuva inimese suu nii kõrgel, et ta peab selleks hüppama. Juhul, kui koeral pole lubatud inimese nägu lakkuda, siis võib ta viisakaks tervituseks limpsida oma mokki või tõmmata keelt läbi õhu
Lõhnad
Sotsiaalses suhtluses on koerte jaoks väga olulised ka lõhnad. Lisaks isaste koerte tihedale märgistamisele teevad seda ka emased, kui neil on innaaeg - emane hakkab tihedalt urineerima. isaste koerte vahel on ka jala tõstmine kommunikatsiooni vahend ning selleks ei pea isegi urineerima. Mõnedel koertel on kombeks peale urineerimist või roojamist maad kaapida, et jätta kraapimisjäljed teistele koertele sõnumiks. Kraapimine võib aidata ka uriinilõhna laiali puistata ning lisak sellele jääb maapinnale ka koera varvaste vahel olevate näärmete lõhn. Kraapimine näib mõjuvat ka nägemismeelte abil antava signaalina - see äratab teiste tähelepanu.
Koertel on üksteist kohates komme püüda teist üle nuusutada ja sealjuures lubada endast võimalikult vähe teada saada. Võib juhtuda ka, et koer keda nuusutatakse ei nuusta vastast ise üldse vaid laseb end üle nuusutada ja lõpetab olukorra. Koerad suhtuvad võõraste koerte nuusutamistesse rahulikult, erinevalt huntidest, kelle suhtumina võõraste huntide nuusutamisse on agressiivne. Hundid ei väldi oma karjasisest nuusutamist vaid pakuvad end regulaarselt selleks välja, vastupidiselt koertele.
Häälitsused
Võrreldes huntide ja teiste koerlastega, hauguvad koerad päris palju. Metsikutele koertele tüüpiline üksiks häirehaugatus on muutunud pikema kesusega haukumisseeriaks ja haukumist kasutatakse palju mitmekesistemates situatsioonides kui koera metsikud sugulased seda teevad. Koerad võivad haukuda igavledes, innustudes, mängides, tuttavate tervitamiseks, võõraste eemale peletamiseks, enda või oma territooriumi kaitsmiseks. Haukumine võib olla viimane hoiatus enne tõsist tegutsemist, vahel võib haukumine olla ka lihtsalt teadaanne oma territooriumi piiridest, kuid võõrad on siiski teretulnud. Kodutud koerad hauguvad vähem, sest neil ei ole nii kindlalt piiritletud oma aeda või territooriumit.
Peale haukumise kasutavad koerad ka mitmeid erinevaid versioone kiunumisest. Teistele jalgu jäänud või äkkrünnaku ohvriks langenud koer püüab kiunimisega olukorda maha rahustada. Kiunimist kasutatakse ka teiste koerte või inimeste tähelepanu äratamiseks, samuti tervitamisrõõmus. Ehmatades või valu tundes võib koer kiunatada. Kui koer jätkab kiunumist, võib see hääl käivitada teiste koerte jahikäitumise.
Koerakutsika häirehäälitsus on väga vali ja see lõikab ka inimese kõrva. Koerad oskavad juba sündides instinktiivselt ema appi hüüda. Emad reageerivad häälitsusele ainult esimese paari nädala jooksul, peale seda võib kutsikal oskus häiret anda veel mõnda aega püsida.
Ulgumine on huntide jaoks karja kogunemise signaaliks või partnerite meelitamiseks sigimisperioodil. Koera jaoks võib ulgumist tingida sootuks teistsugune ärritaja - politseisireen, lapse nutt vms.
Urisemise ülesandeks on anda vastaspoolele teada, et koer soovib hoida distantsi. Urisetakse ka mängukaklsutes või oma toitu kaitstes. Inimesel ei tasu proovida koera urisemisest võõrutada.
Kuna mängukummardust tegev koer laseb õhu kopsudest välja, siis vahel võib koerale tunduda inimese naeruturtsatus samasuguse mängule kutsumisena.
See on refereering Tuire Kaimio raamatust "Koerte käitumine".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar