Hundikarjas tuleb austus välja teenida, ainult füüsilise üleolekuga seda ei saavutata. Juhiks saab see, kellele järgniemine on teistele kasu toonud, näiteks hea jahipidamise oskus. Juhirollid on samas muutuvad - teeb see kes mingit asja kõige paremini oskab. Nii on väga paljude karjas elavate loomadega ja on ka koerlastega. Ka nende jaoks on kõige kasulikum usaldada juhiroll kõige paremini sellele, kes konkreetses situatsioonis kõige paremini toime tuleb. Näiteks lõtvades omavahelistes suhetes hulkuvad koerad näivad lootvat teiste koerte võimesse märgata ümbruskonda ilmuvaid uusi asju. Kui üks on valvel, saavad teised lõõgastuda.
Isegi kui koera muidu elavad üksi või paarikaupa, otsivad nad ohu korral üksteise seltsi ja hakkavad siis koos ühise rühmana olukorda uurima või jäävad kohale haukuma. Koerterühm elab üksteisest kasu saades koos, kuid toiduhankimiess on nad võistlejad. Teiste läheduses elamine on turvalisem, kuigi loomadevaheline kontakteerumine muudes tavaelu olukordades on harv.
Kutsikad õpivad elu ema ja teiste vanemate koerte järgi, neil on kaasassündinud kalduvus jälgida endast vanemate koerte tegutsemist. Koerad on valmis ka inimest otsustajaks usaldama, kui need osutavad äratasuvateks. Kui koerale tundub, et inimene ei leia teed jahipidamiskohta st ei juhi oma koera metsa mängima jahu- ja otsimismänge, hakkab koer otsima saaki maastikul omapäi ja valib jahikäitumise objektiks kasvõi pahaaimamatud jalakäijad. Juhul, kui teist ülesasnde sooritajat pole või teised ei tule sellega mingil põhjusel toime, võib koer asuda ise seda ülesannet täitma.
Pere ainsal koeral pole eriti palju valikuid: teisi liigikaaslasi pole, nii et üksteise abistamisele pole mõtet loota. Külas või inimese hoole all elamine pakub koerale automaatselt kaitset, nii et koer võib oma rolli suhtuda rahulikult. Usaldus inimese vastu lööb siisi kõikuma, kui koer kohtab hirmutavaid olukordi või kui koera ehmatavad võõrad koerad või lapsed.
Kui inimene ei paku kaitset peatades teda ootamatult ründavad koerad või andes teisele nõu, kuidas vältida koera hirmutavaid lähenemisviise, mõistab noor koer vaistlikult, et turvalisuse tagajat lähedaste hulgas pole. Suureks kasvades võtab selline koer kaitsmise ülesande iseeenesest mõistetavalt enda peale, püüdes urisemise ja haukumisega eemale peletada ohtlikuna tunduvaid sissetungijaid.
Koera keelamisest ei piisa, sest ülesande täitja on ikka puudu, seetõttu muutub selline käitumine ainult siis, kui inimene võtab vastutuse olukorra eest enda kanda. Peale selle tuleb koerale õpetatada uusi käitumisviise ja peab tegelema käitumise tegelike põhjustega nagu koera vajadus kaitsta end hirmutekitavate olukordade ees. Kui ta õpib olukordi mitte pidama ohtlikuks, siis vaevalt tunneb koer enam vajadust end ise kaitsta.
Elurütmi ühtlustamine
Koertel on kombeks seada oma elurütmi ja kombeid oma lähedaste järgi, sest see on neile ellujäämiseks vajalik. Teistega koos ühel ja samal ajal magamine annab neile võimaluse sattuda ärkveloleku ajal söövate inimeste juurde õigel ajal. Karjas liikudes jälgivad nooremad koerad vanemaid, et teada saada kas vastutulevad võõrad olukorrad on ohtlikud või mitte. Kui vanem koer läheb noorema koera jaoks uude situatsiooni julgelt ja reipalt, siis läheb ka noor julgelt kaasa. Urisemise ja karva turritamise puhul vastupidi. Koerad võivad rünnata ka lihtsalt seepärast, et nägid teist seda tegevat. Nii võib vahel juhtuda, et koerad sekkuvad inimeste vahelisse kallistamisse, sest see paistab neile koerte rüselemisena.
See on refereering Tuire Kaimio raamatust "Koerte käitumine"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar