Kodukoerte grupielu uurimine on võrreldes metsikute koerlaste ja ka hulkuvate koertega raske. Inimene otsustab oma lemmiku eest, kes perre või koertegruppi kuuluvad, mis soost grupiliikmed on ja kes neist tohivad saada järglasi. Pole sugugi kindel, et sama pere koerad elaksid tõepoolest sama katuse all, kui neil endil oleks võimalus valida. Inimesed lõpetavad koertevahelised tülid sageli nii kiiresti, et ei selgugi, kas koerad oleks suutnud lahendada olukorra nii, et samas situatsioonis tüli enam ei tekikski.
Võrreldes huntidega on hulkuvad koerad erakud. Kui hundid ealavad tüüpliselt koos 2-12 liikmelistest karjades, siis koerad liiguvad vähemalt aeg-ajalt üksi. Näib, et nad vahel kogunevad gruppidesse kuid tõelisteks karjasuheteks nende sõprussuhteid pidada ei saa. Nad ei tee koostööd toidu hankimisel ega ela ka pidevas kontaktis oma liigikaaslastega.
Poolmetsikute koerte grupid on hulkuvate koerte gruppidest natukene suuremad. Päris suuri koerarühmi, mis võivad jalakäijate ja ratturite jaoks ohtlikud olla, võib kohata ainult maades, kus koerte elukeskkond on muutunud väga kiiresti ja nälg on ajanud nad liikvele.
Küla ühes piirkonnas on koerad oma välimuse poolest sarnased, sest pesakonna liikmed jäävad sageli lähestikku elama, kuigi võivad rännata aeg-ajalt omapäi. Samasuguseid kalduvusi on täheldatud ka kodukoertel - kui neile antakse valida võõra või oma pesakonnakaaslase vahel, siis nad valivad oma, isegi juhul, kui nad pole peale kutsikaiga kohtunud.
Koerad teevad tõugudel vahet - nad tunnevad ära sama tõugu koerad ja mõistavad neid paremini. Teisest tõust koeri vaadatakse umbusklikumalt. Koerad suhtuvad paremini ka nendesse tõugudesse, kes pole nendega küll sama, aga kellega koos on nad kutsikapõlves kasvanud. Ilmselt on põhjus tõuti erinevates signaalides ja oma tõugu mõistetakse paremini.
Koertegrupis selguvad tegelikud suhted siis, kui jälgida nende rahustavaid ja järeleandmise märke. Koerte kindlakskujunenud käitumisviisid väljenduvad vaevuaimatavate signaalidena, mille eesmärk on takistada tülide teket. Mõnede koeragruppide sisemine sotsiaalne käitumine on väga itmekesine ja nende signaalide hulgas ekisteerib palju näiteks huntidele tüüpilise jooni, kuid need avalduvad hoopis teistes ssituatsioonides kui huntide puhul.
Paljudel koertel esineb hundikarja omavahelistele suhetele omaseid sotsiaalse suhtlemisemärke just kohtumisel võõraste koertega. Kui samad koerad elavad koos kindlakskujunenud rühmas, esineb neil võrreldes metsikute koerlastega omavahelise sotsiaalse suhtlemise märke väga harva.
Koerte kaasasündinud omadused erinevad rohkem kui metsikutel koerlastel. Nii on võimalik, et ühel koeral on rohkem metsikute sugulastele maseid käitumismaneere kui teisel ja sellest võivad tekkida vääriti mõistmised. Vabalt ringi liikuvate koerte sõprussuhete sõlmimine on vabatahtlik ja suhete pingeliseks muutumisel võivad nad lihtsalt ühistes mängureeglites kokku leppida ja üksteisest eemale hoida. Tavaliselt püütakse distantsi suurendada ja sellest soovist antakse märku urisemisega.
Asjatute vigastuste vältimine on hulkuvate koerte jaoks eluliselt tähtis. Neil ei ole vaja pidevalt grupis püsida, et ellu jääda, nad ei sõltu üksteisest toidu hankimisel. Seetõttu on märgatavalt olulisem sõlmida sõprussuhteid kui luua hierarhiline süsteem. Ühtlasi mööduvad hulkuvate koerte päevad suuremate rüselusteta, eriti kui ruumi ja toitu on piisavalt. Neid näeb väga harva urisemas, kaklustest rääkimata.
Teise koera koonu kiire näksamine tundub hirmsana, kuid tavaliselt koerad ei hammusta kõvasti. Tegemist on ainult ähvardustega, mille eesmärk pole haiget teha. Isegi tõelistes võitlussituatsioonides peale jäänud isend võib vältida jõuvõtteid, surudes vastaspoolt hammastega koonust kinni hoides maha ja hoides teist sedamoodi, kuni olukord rahuneb.
Kui koerad ei hooli üksteise seltskonnast, käituvad nad nii nagu teine oleks õhk ja väldivad söömist samal ajal samas piirkonnas.
Ka inimesega koos elavad koerad proovivad oma kehakeele abil lähedasi suhteid pereliikmetega tugevdada või rahustada olukorda, kus tunded pingestuvad. Kui inimesed mõjuvad pealetükkival agressiivsetena, pöörab koer pilgu kõrvale ja loogub lepitavalt aeglaselt, ta võib proovida suurendada distantsi või minna täiesti ära. Juhul, kui koeral pole võimalust eemaldada, annab koer urinaga märku distantsi suurendamise soovist. Koos elavate inimeste omavaheline väga agressiivne või koeraga agresiivne käitumine lööb koera turvatunde kõikuma, sest see annab märku justnagu oleks elutähtsatest ressurssidest suur puudus.
Sotsiaalsus
Koerad on siiski sotsiaalsed olendid ja ka hulkurkoerad kogunevad vahel koos mängima. Puudutamine on väga tähtis. Oma liigikaaslastest kaua lahus olnud koer võib langeda masendusse ja frustreeruda. Kaua üksinda inimeste keskel olnud koer võib tunda sama põletavat vajadust pääseda liigikaaslaste hulka nagu välismaal viibiv inimene igatseb taga emakeeles rääkimist. Koer lõõgastub läbi oma emakeeles rääkimise.
Hoolimata tugevast vajadusest aeg-ajalt oma liigikaaslastega kokku saada ja suhelda, ei ole nendest lahutamine niivõrd draamaatiline kui koera lahutamine tema oma inimesest. Teine koer on tema jaoks võistleja kuid inimene on toitja, kellest sõtlub tema elu. Lähedase inimese kaotanud koer võib sattuda instinktiivselt täiesti ahastusse, sest inimestega koos püsimine on olnud koerale ellu jäämiseks väga oluline kogu nende pika arenguajaloo vältel.
See on refereering Tuire Kaimio raamatust "Koerte käitumine"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar