Astusin mina Arabella puusa küljes mööda teed ja mõtisklesin maailma kõige lihtsama tõe üle. Me võtame kutsika, siis me paneme talle kaelarihma kaela ja laseme tal harjuda. Järgmiseks paneme kaelarihma külge jalutusrihma ning laseme tal harjuda, et see ta küljes lohiseb. Edasi läheme koeraga õue ja imestame, miks ta rapsib ja rabeleb ning hakkame teda õpetama, kuidas rihmas käia. Küll stoppide ja tõmmetega, küll treenigtrakside, küll ogakettide või poovate rihmadega. Tegelikult enamasti need mitte ei lahenda vaid peidavad probleemi, nii nagu hobuste puhul u miljon vidinat nende "taltsutamiseks".
Me ei lähene asjale koera seisukohast, me unustame ära, et tegu on siiski looduse poolt vabalt jooksma mõeldud loomaga. Kui poleks, siis ta ju sünniks juba jalutusrihm kaela küljes ja teaks, kuidas rihmas käia. Aga ta ei sünni. Ta teab seda, et tal on jalad, päris mitu, mis suudavad kiirust arendada selliselt, et see võimaldab asula märgist asula märgini autoga võidu joosta ja sammu pidada (tõuti erinevalt, dobermanni puhul 40 km/h, osad tõud ka 60 km).
Ta ei saa aru, et mis köis ja miks see köie teine ots temaga kaasa ei liigu nii kiiresti, kui oleks vaja. Koer vaatab selle koha pealt samuti oma mätta otsast. Seega, mitte tema ei sikuta, et kiiremini edasi jõuda, vaid inimene sikutab, et mõttetult hoogu pidurdada ja teomoodi mööda teed edasi venida.
Veel on olemas raamatuteooria, mis ütleb, et sa ei tohi kutsikaga teda hirmutavast või talle harjumatust olukorrast lahkuda ja eemalduda enne, kui ta on rahunenud ehk omandanud oskuse, kogemuse ja arusaama kuidas selles sitatsioonis käituda tuleb. Nii ei tohiks linnaskäigul sotsialiseerudes tulla sealt ära enne, kui koer paistab kolisevaid tramme juba rahulikult vaatavat, mitte ei hüple ega kargle nagu väike neljajalgne vurr. Samuti tuleks minna koos uurima iga puud ja kivi ja mitte sealt lihtsalt lahkuda, sest koer kardab. Nendel hetkedel me ei õpeta koerale otseselt ja sisuliselt ju midagi - me laseme tal ise omandada kogemust, anname talle võimaluse oma vigadest õppida.
On veel nii mõnedki asjad, mille kohta raamatud ütlevad, et tuleks lasta koeral endal harjuda, mitte hakata teda õpetama. Kohati võib õpetamine lausa veaks osutuda, sest me pöörame tähelepanu, me teeme mittesündmusest sündmuse. Lisaks veel ei tea me või pole aru saanud, milline on selles asjas koera enda seisukoht.
Kui me nüüd tuleme tagasi selle rihmas käimise juurde, siis kui paljud meist võivad panna käe südamele ja öelda, et nad on sama teinud ega ole hakanud õpetama? Kõndinud nii kaua, kuni koer on harjunud ja aru saanud, et sinu tempo ONGI aeglasem kui tema oma, ning ÜKSKÕIK, mida ta ka ei teeks, see ei muuda midagi - rabelemine ja vurri mängimine on mõttetu?
Mina tunnistan ausalt - ma pole kunagi selle peale tulnud, sest ma olen peadpidi olnud raamatutarkuses kinni, et tuleb hakata koera kohe rihmas käima õpetama, mitte lasta tal ise õppida ja kogemust omandada, mitte lasta tal kohaneda ja harjuda. Aga nüüd, Arabella näitas mulle, et teisiti ei saa ning pani mind selle üle sügavalt järele mõtlema. Sain aru, et kõiki asju ei olegi võimalik õpetada, nii mõnedki asjad peavad tulema nö iseenesest ja raamatutarkust annab vahel ikka väga vääriti mõista või siis õigem oleks öelda - kui sa samal ajal ei kuula looma ja küsi, mis tal selle kohta öelda on, sa just eriti kaugele ei jõua. Maailma kõige lihtsam tõde mis? Kõnni nii kaua kuni ta harjub. Miks ma selle peale varem ei tulnud?!
Ma ei tea tõesti, kas ja kuidas meil sellega nüüd edasi edeneb, äkki on see mingi algaja õnn ja äkki see teooria ei kõlba sootuks kuhugile, kuid ma proovin siiski. Proovin ka oma spanjeli peal, sest see on ainus, mis on näinud toimivat. Böffiga olen katsetanud varem kõiksugu nõksud ära, aga see seisatan-ei seisata jms asjad ei paistnud tema ajus ühtegi ühendust põhjustavat. Pigem vastupidi. Samuti ei takista teda tirimast ei järsud tagasitõmbed, poov kett ega ka koonurihm (viimane lõhkus tal ain't mokad ära).
Olin ükskord enne koos spanjeliga sellele maailma lihtsamale tõele ka suhteliselt lähedal. Tänu Böffile, aga siis ma ei suutnud taipata. Tahtsin jooksma minna ja teha seda koos koeraga. Selleks, et ma saaksin hingamise pärast ühtlast tempot hoida, oli mul tarvis samamoodi ehitada nö koera hands-free ning sättida ta endale puusa külge kinni. Me jõudsime peaaegu sinnani, et ta hoidiski mu tempot, sest ma ei kaldunud kuskile kõrvale, ma ei tõmmanud teda tagasi, ei karjunud - ühesõnaga, ma tegin MITTE MIDAGI. Ma tegelesin iseenda ja oma hingamisega ja sihtmärgi silme ees hoidmisega. See on see punkt, et jooksen sinnani ja sealt pööran tagasi. Seega, mul polnudki väga aega tegeleda tema tegemistega, tema tegemised olid tema asi, minu omad minu. Tookord ma ei analüüsinud ega mõelnud selle üle ja sinnapaika see jäi kuna ma otsustasin, et ma joosta ikka väga ei viitsi ning mul on tänaseni sikutav spanjel, kes hakkab nüüdseks aru saama, et inimene on ikka üks aeglane loom küll. Septembris saab ta 5.
Küll aga aitasid hobused mind edasi, nendega tegelemine on aidanud mind päris palju. Ma sain aru, et enamasti me läheme hommikuti või õhtuti koeraga välja, me oleme kärsitud ja ootame, et ta saaks oma asjad õiendatud. Kui me läheme koeraga kauemaks välja, siis otsime me koha, kus ta saaks vabalt joosta. Tihti see aeg, mis ta teel platsile, kus ta saab joosta, rihmas on jääb liialt lühikeseks. Tal ei pruugigi kohale jõuda, et karelda pole mõtet. Äkki ikka? No enamasti see ju mingil määral aitab ka - inimese käsi teeb jõnksaka ja ta saab meetri juurde, inimene ise teeb tasakaalu kaotusest sammu tema tirimise suuna poole ja ta saab jälle sammukese kiiremini edasi. Vahel antakse ka alla - kui ikka 10 kg või veel hullem 35 kg sul käe otsas täie jõuga elab, siis väsidki ära ja annadki järgi või otsid võimalusi veel vähem rihmas jalutamiseks (juhul, kui oled kõiki vahendeid juba proovinud, mida raamatus räägitakse).
Mina leidsin, et mina ei taha sedasi edasi minna ja ma ei jaksa Arabellat sedasi kinni hoida, ma pigem panen ta puusa külge kinni, sest puus ei anna järele ja puusa küljes olev koer pole ka nii väsitav ja see võimaldab meil jalutada tunde, vahet pole, mida tema seal rihma otsas teeb. Kopeerisin veel hobuste pealt maha mõtte - kui sina ei tea kuhu sa lähed, siis kuidas mina peaksin teadma? Nii saigi ühel päeval minu sihiks pank, teisel päeval vennale külla minek. Esimese päeva tulemust te juba teate (vaata posti "Vajalikud 6km") ja teisel päeval alustasin ma sama koeraga, kellega ma eelmisel päeval lõpetasin... Venna juures käis 10 a poiss temaga väljas. Ma olen nii õnnelik!
Miks on hea teada, kuhu sa astud? Hobuste puhul tuleb soovitud rütmi ja sammu hoidmiseks vaadata enda ette, sinna kuhu sa lähed, valida maneezis/platsil mõni punkt, mida vaadata. Nii oled enesekindlam ja loom tunneb selle ära - tal tasub sind usaldada, sest sina ju tead, kuhu minnakse. Koeraga sama asi - kui lähed jalutama, siis võta mingi punkt, kuhu sa lähed ja mispärast sa lähed. Olgu see siis soov minna panka või teise linna otsa sõbrannale külla. Kogu see tee pea meeles, et SINA lähed panka või sõbrannale külla, koer on lihtsalt juhtumisi sinu küljes kinni. Ei sammu ette ega taha, ei sammu külgede peale, üks ja sama tempo ÜKSKÕIK mida ta teeb....
Karjajuhi poolelt mõeldes jõudsin ma analüüsis sinnani, et kui asjal ÜLDSE on midagi pistmist karjajuhiks olemisega, siis on see seda, et juht ei laperda, juht läheb otse, juhil on siht, juht ei oota, juht ei lohise, ta läheb otse. Laperdava juhiga, kes ise ka täpselt ei tea, kes siin peremees on ning kuhu ja kui kiiresti või kuidas minnakse, ei tahaks mina koera asemel ka kuskile minna - mul on targematki teha.
Laupäevase analüüsi tulemusena sain ma aru ka sellest, et rihmas ongi üks tuim käimine - seal ei mängita, ei vahita võõraid koeri, autosid, inimesi, vaid minnakse rütmis, mille inimene on valinud, ei sammugi ette ega taha, sest ainult inimene ju teab, kuhu on minek. Mis on abiks? Abiks on see, kui kinnitad koera puusade külge selliselt, et sinu jalad ja tema tagumised jalad on kohakuti ning köis olgu nii lühike, et ükskõik, mis pidi ta sinu ette astub või püüab minna paremale poole, jääb ta sulle jalgu. Piisavalt arukas loom lõpetab ruttu enda klohmimise vastu sinu kõndivaid jalgu ära.
Kui keegi tahab proovida, siis väidetavalt olla militaarpoodides 100 eegu ringis müüa sõjaväelaste varustuse rihm, kuhu saab kenasti jalutsurihma kinni panna. See pidavat olema hea tugev ja pole karta, et koer selle katki tõmbab.
Ja veel üks reegel meelde tuletamiseks: sa ei tohi koera situatsioonist eemaldada enne, kui ta on rahunenud ;) . Seega varuge kilode kaupa kannatlikust, head muusikat ja vajalikud jalanõud. Head proovimist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar