Olen natuke segaduses. Lugesin Anna blogist ja ka raamatust alfade kohta. Mul tekkis küsimus, et kuidas nendega siis peaks inimene käituma? Kas samamoodi tülinorija ja nõudjana? Pole vist loogiline?
Veel tekkis mul küsimus, et kumb on õigem - kas käituda hobusega talle harjumuspäraselt ehk siis nõudagi talt asju nuiaga, kui temalt on kogu tema senine elu nii nõutud või siiski järgida oma südant ja seda, et saab ka teisiti?
Gulliveri puhul olen märganud, et osasid asju saab ka teisti. Näiteks see, et enam ei klohmi ta mult peaga maiuseid välja ja minu eest ära ka ei astu st lubab oma pead puudutada. Aga kui vähegi võimalik, siis tema proovib ka oma saab-ka-teisiti asja. Minust aeg-ajalt püütakse ka üle astuda, selle vastu olen täheldanud, aitab vaid see, kui ma külge ees sammu tema poole astun. Aga mis see on, mida ma sellega teen? Näitan oma jõudu või oma otsustavust? Selge on see, et ega ma hobuse kehakeelt oma inimese kehaga ju ikka jäljendada ei suuda...
3 kommentaari:
aitab ehk see, kui ebasoovitava käitumise peale ei reageeri ja soovitava peale kiidad. Tegu on juba eaka hobusega ja tema harjumusi on raske muuta. Peamine on ikka see, et ebasoovitav käitumine ei too talle midagi tähenduslikku ja soovitav käitumine toob preemia. Samuti varu kõvasti aega ja kannatust, sest pea meeles, et hobusel ei ole kiire , temal on aega jalaga segada:)
Kas aitab see praktikas alati, Anna?
Ma arvan, et käitumise toimumise lõpetamisest/takistamisest ( põhimõtteliselt ju karistamine) me loobuda ei saa. See on sama loomulik treeningu osa nagu positiivne kinnitamine, sest sa ei lase tal (meile) valet käitumismustit väljendada (nt hammustamine)ning sobival hetkel kasutad juhust kinnitada paremat käitumist. Usun, et on oluline, et hobune mõistaks oma käitumise tagajärgi ja teaks suhtlemise reegeleid: mina ei tee sulle jama ja sina ei tee mulle ka: 50 ja 50 vastustus, kus "pehmet" koolitust soosiv treener ikkagi ennast kehtestav on. Ja ei mingit domineerimishullust, puhas talupojatarkus. ;)
Loomulikult tuleb piire seada ja eelkõige ka hobusele näidata kust need jooksevad, et ta üldse oleks võimeline neis piirides püsima. Kadi rääkis siin mingist üleüldisest nuiaga nõudmisest. Selge see, et ohtlikud olukorrad nagu löömine hammustamine võni muu ründav või ohtlik liikumine tuleb peatada enne kui see harjumuslikuks saab . Enamikes asjades ma usun et aitab positiivne kinnitamine. Tegelikult kui arutada ja arutleda siis isegi reflekse on ju võimalik tingida ? Eda oskab sellest ehk lihtsamalt ja paremini rääkida ?
Postita kommentaar