Täna käisime kolmekesi mööda koplit kodust kaugemal. Manni ees, kuskil vahepeal Madeira ja siis Gulliver. Manni ja Madeira tegemistest jätan Annale kirjutada.
Läksin koplisse Gulliveri ära tooma. Seekord oli ta rahulikult paigal ega jooksnud eest, mida ta ka varem tegi. Ma ei tea, võimalik, et ma olen hoopis hoopis teda valesti mõistnud ja inimene kui selline ei ole ebameeldivus, ta lihtsalt kas võõrastab või ei võõrasta. Mina ju ka ei lase end kõigil kallistada ja patsutada, selleks on ikka teatud inimesed. Pluss ma kahtlustan, et nüüd on olnud tal piisavalt aega kohanemiseks, et üha enam läheb tema elu tema jaoks ka rööpasse tagasi ning ta võib olla jälle tema ise.
Mind liigutas see, et täna pani ta mulle pea sülle pooleldi. Muidugi uuris ta, kas mul käes on midagi maitsvat, aga ei nõudnud seda. Ühtlasi nuusutati mind üle ;).
Tallis kammisin teda ja panin päitsmete külge ratsmed. Keeldusin sadulat ja suulisi panemast. Tallist välja ja teistele järgi läksime süüa ahmides. Valmistusin seljas selleks, et ta teistele maha jäädes võib järele traavida. Kuna ma polnud kaua-kaua seljas istunud, siis tundsin end algul ebamugavalt. Gulliveri eest ei tea rääkida. Esimese traavi teistele järele elasin üle. Olin küll nagu põrkepall, aga ei kukkunud. Üritasin end muudkui lõdvestada, aga see tuli välja alles mingi nelja viimase sammu ajal. Teel jäi meile ette jõesäng, kus oli päris hea kalle. Nägin seda ja otsustasin, et usaldan oma keha (kui hobustel on kompensatsiooniliigutused, siis on ka minul, oma keha usaldades, teeb keha asju õigesti, ma vähemalt usun ja loodan). Seda korda tasus oma keha usaldamine end ära - ma ei kukunud hobusele kaelale ega põhustanud seega oma vale raskusega talle ebamugavust. Edasi oli hea, et pidime Madeirat järele ootama, kuni ta mäest alla otsustab tulla. Selle aja peale Gulliver sõi ja kuna mul polnud suurd midagi muud teha, siis keha lõdvestus iseenesest ja ma saavutasin jälle selle tunde, et ma olen hobusega üks. Nõnda elasin ma üle mõned traavid, kus ma suutsin esimesed sammud minna hobusega kaasa, aga mitte pikalt - minust sai taas põrkepall. Huvitav aga oli see, et kui ma enne end ebamugavalt tundsin ja olin mingi jahukott seal, siis ma võisin niheleda või teha mis tahan, teda ei huvitanud. Kui ma sulandusin temaga jälle ühte, siis minu istumise sättimist pani ta jälle tähele. Iga väiksema liigutuse peale tõstis ta pead ja vaatas ringi. Ohtu mitte nähes sõi edasi.
Koplis olles ja kuulates Anna õpetusi Regnele Manni osas, panin kõike hoogsalt kõrva taha. Proovisin Gulliveri saada samal põhimõttel liikuma nagu Regne Mannit. Mitte, et ta seda ei oskaks vms. aga lihtsalt - tal enamasti on puudunud motiiv liikuda, kui pole sadulat, stekki ja valjaid. Ma ei tea, kas asi on selles, et tema jaoks tähendavad päitsed puhkust ja ta ei seosta seda tööga? Et kui varustus seljas, siis on selge, mis ja miks? Igal juhul, sain ma ta liikuma. Ma ei lugenud aga oma viis kordust järjest vist suutsime teha.
Tagasitulles oligi hobustel samm erksam ja ma olin põhimõtteliselt valmis kõigeks - ka selleks, et ta galoppi läheb. Manni läks kaugemal ees, Anna jäi Madeiraga jalgsi ja Gulliver otsustas süüa ning mitte väga Manniga kaasa kiirustada, esialgu ta muidugi mõtles vist minna. Alguses oligi küsimus, et kas Regne võib Manniga ees ära minna, Anna arvas, et ma ei pea sinnani vastu, aga mina maha ei roninud. Kuidas ma õpin siis?
Nii me sammusimegi kodu poole, kord süües kord kiiremaid samme tehes. Mida rohkem talli poole seda vähem Gulliver minna tahtis - milline rohi! Millised võililled! Ma ei kavatse sekunditki neist eemal olla... Aga ma ikkagi palusin teda ja palusin nii palju, et ta traavis teistele järele tormaks. Ta tegi seda. Ja ma sain lõpuks peaaegu juba aru! Ma suutsin end nii palju lõdvestada, et et mu jalad jooksid hobusega kaasa. Siinkohal selgituseks, et kui ma hobuse seljas istun, siis ma kujutlen, et ma olen püsti ja minu jalad "kõnnivad" hobusega kaasa st ma ei tee tegelikult ise MITTE MIDAGI - kui tema astub parema jalaga, siis minu parem jalg ja puus liigub tema astumisega kaasa, kui vasakuga, siis vasak jalg ja puus. Seda sama asja sain ma viimases traavis pisut rakendatud. Kuna ma nägin oma alakeha lõdvestamisega nii palju vaeva, siis ei suutnud ma oma ülakeha otse hoida - kui ma oleks päriselt maas selliselt kõndinud, oleksin ma ka ninali käinud. Õnneks ma ei kukkunud ja küllap järgmisel korral oskan ka oma ülakeha ehk rohkem usaldada ja hoida.
Talli jõudes kallistasin Gulliveri ja tänasin teda toreda rännaku eest :). Ta on super loom - nii rahulik, ei ehmu kõigest just kergelt.
Õhtul
Õhtul läksime korraks tagasi ja mu vend tuli ka kaasa. Vend on elus ühe korra hobuse seljas istunud ja eksperimendi korras tahtis uuesti proovida. Selleks ajaks oli kari suurde koplisse lastud uuesti ja nad asusid tallist suhteliselt kaugel. Võtsin korde ja läksin talle järele. Vend ja Ando tulid kaasa. Viskasime venna selga ja nii ta seal oli. Targutasin natuke kõrval. Esimene reaktsioon vennal - a kust ma kinni hoian?! Ütlesin, et lakast ja et ma võin talle kordest ratsmed teha, aga need ei aita teda küll kuidagi, kui hobune jooksu läheb. Kõndisime siis natuke ringi, kui vennas end vabamalt tundis, siis ma tegingi talle ratsmed ja lasin ta vabalt liikuma. Minu päevane õpetus oli Gulliveril ilusti meeles ja toimis. Kui ma talle ise selga läksin, siis oli tal ilmselt siiber ees juba ja ta ei viitsinud end üldse enam liigutada. Järelikult see ei loe, et ta elutarkust täis ja arukas hobu on. Kui midagi uutmoodi teha ja õpetada, siis tuleb ikka piiri pidada!
Läksin koplisse Gulliveri ära tooma. Seekord oli ta rahulikult paigal ega jooksnud eest, mida ta ka varem tegi. Ma ei tea, võimalik, et ma olen hoopis hoopis teda valesti mõistnud ja inimene kui selline ei ole ebameeldivus, ta lihtsalt kas võõrastab või ei võõrasta. Mina ju ka ei lase end kõigil kallistada ja patsutada, selleks on ikka teatud inimesed. Pluss ma kahtlustan, et nüüd on olnud tal piisavalt aega kohanemiseks, et üha enam läheb tema elu tema jaoks ka rööpasse tagasi ning ta võib olla jälle tema ise.
Mind liigutas see, et täna pani ta mulle pea sülle pooleldi. Muidugi uuris ta, kas mul käes on midagi maitsvat, aga ei nõudnud seda. Ühtlasi nuusutati mind üle ;).
Tallis kammisin teda ja panin päitsmete külge ratsmed. Keeldusin sadulat ja suulisi panemast. Tallist välja ja teistele järgi läksime süüa ahmides. Valmistusin seljas selleks, et ta teistele maha jäädes võib järele traavida. Kuna ma polnud kaua-kaua seljas istunud, siis tundsin end algul ebamugavalt. Gulliveri eest ei tea rääkida. Esimese traavi teistele järele elasin üle. Olin küll nagu põrkepall, aga ei kukkunud. Üritasin end muudkui lõdvestada, aga see tuli välja alles mingi nelja viimase sammu ajal. Teel jäi meile ette jõesäng, kus oli päris hea kalle. Nägin seda ja otsustasin, et usaldan oma keha (kui hobustel on kompensatsiooniliigutused, siis on ka minul, oma keha usaldades, teeb keha asju õigesti, ma vähemalt usun ja loodan). Seda korda tasus oma keha usaldamine end ära - ma ei kukunud hobusele kaelale ega põhustanud seega oma vale raskusega talle ebamugavust. Edasi oli hea, et pidime Madeirat järele ootama, kuni ta mäest alla otsustab tulla. Selle aja peale Gulliver sõi ja kuna mul polnud suurd midagi muud teha, siis keha lõdvestus iseenesest ja ma saavutasin jälle selle tunde, et ma olen hobusega üks. Nõnda elasin ma üle mõned traavid, kus ma suutsin esimesed sammud minna hobusega kaasa, aga mitte pikalt - minust sai taas põrkepall. Huvitav aga oli see, et kui ma enne end ebamugavalt tundsin ja olin mingi jahukott seal, siis ma võisin niheleda või teha mis tahan, teda ei huvitanud. Kui ma sulandusin temaga jälle ühte, siis minu istumise sättimist pani ta jälle tähele. Iga väiksema liigutuse peale tõstis ta pead ja vaatas ringi. Ohtu mitte nähes sõi edasi.
Koplis olles ja kuulates Anna õpetusi Regnele Manni osas, panin kõike hoogsalt kõrva taha. Proovisin Gulliveri saada samal põhimõttel liikuma nagu Regne Mannit. Mitte, et ta seda ei oskaks vms. aga lihtsalt - tal enamasti on puudunud motiiv liikuda, kui pole sadulat, stekki ja valjaid. Ma ei tea, kas asi on selles, et tema jaoks tähendavad päitsed puhkust ja ta ei seosta seda tööga? Et kui varustus seljas, siis on selge, mis ja miks? Igal juhul, sain ma ta liikuma. Ma ei lugenud aga oma viis kordust järjest vist suutsime teha.
Tagasitulles oligi hobustel samm erksam ja ma olin põhimõtteliselt valmis kõigeks - ka selleks, et ta galoppi läheb. Manni läks kaugemal ees, Anna jäi Madeiraga jalgsi ja Gulliver otsustas süüa ning mitte väga Manniga kaasa kiirustada, esialgu ta muidugi mõtles vist minna. Alguses oligi küsimus, et kas Regne võib Manniga ees ära minna, Anna arvas, et ma ei pea sinnani vastu, aga mina maha ei roninud. Kuidas ma õpin siis?
Nii me sammusimegi kodu poole, kord süües kord kiiremaid samme tehes. Mida rohkem talli poole seda vähem Gulliver minna tahtis - milline rohi! Millised võililled! Ma ei kavatse sekunditki neist eemal olla... Aga ma ikkagi palusin teda ja palusin nii palju, et ta traavis teistele järele tormaks. Ta tegi seda. Ja ma sain lõpuks peaaegu juba aru! Ma suutsin end nii palju lõdvestada, et et mu jalad jooksid hobusega kaasa. Siinkohal selgituseks, et kui ma hobuse seljas istun, siis ma kujutlen, et ma olen püsti ja minu jalad "kõnnivad" hobusega kaasa st ma ei tee tegelikult ise MITTE MIDAGI - kui tema astub parema jalaga, siis minu parem jalg ja puus liigub tema astumisega kaasa, kui vasakuga, siis vasak jalg ja puus. Seda sama asja sain ma viimases traavis pisut rakendatud. Kuna ma nägin oma alakeha lõdvestamisega nii palju vaeva, siis ei suutnud ma oma ülakeha otse hoida - kui ma oleks päriselt maas selliselt kõndinud, oleksin ma ka ninali käinud. Õnneks ma ei kukkunud ja küllap järgmisel korral oskan ka oma ülakeha ehk rohkem usaldada ja hoida.
Talli jõudes kallistasin Gulliveri ja tänasin teda toreda rännaku eest :). Ta on super loom - nii rahulik, ei ehmu kõigest just kergelt.
Õhtul
Õhtul läksime korraks tagasi ja mu vend tuli ka kaasa. Vend on elus ühe korra hobuse seljas istunud ja eksperimendi korras tahtis uuesti proovida. Selleks ajaks oli kari suurde koplisse lastud uuesti ja nad asusid tallist suhteliselt kaugel. Võtsin korde ja läksin talle järele. Vend ja Ando tulid kaasa. Viskasime venna selga ja nii ta seal oli. Targutasin natuke kõrval. Esimene reaktsioon vennal - a kust ma kinni hoian?! Ütlesin, et lakast ja et ma võin talle kordest ratsmed teha, aga need ei aita teda küll kuidagi, kui hobune jooksu läheb. Kõndisime siis natuke ringi, kui vennas end vabamalt tundis, siis ma tegingi talle ratsmed ja lasin ta vabalt liikuma. Minu päevane õpetus oli Gulliveril ilusti meeles ja toimis. Kui ma talle ise selga läksin, siis oli tal ilmselt siiber ees juba ja ta ei viitsinud end üldse enam liigutada. Järelikult see ei loe, et ta elutarkust täis ja arukas hobu on. Kui midagi uutmoodi teha ja õpetada, siis tuleb ikka piiri pidada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar