Teadmised on midagi, mis muutuvad elavaks läbi kogemuse. Ma võin paljusid asju teada, aga kui ma pole kogenud, siis on see teadmine nagu kartul keldris salves, mille seismisest mitte midagi kasu ei juhtu. Läbi kogemuse tekib mõistmine ja mõnus ahhaaa-tunne.
Nii juhtus tänagi, kui vend soigus, et miks Gulliver ei liigu, miks ta sööb nii palju muudkui ja mina talle vastu: "Isver, sest see on ju tema töö, mida ta tegeme peab siis!? Ta on ju hobune!". Enesele esmapilgul tähelepanemata olin ütlenud välja tarkuse, mida ma teadsin, aga mis elavaks muutus alles sellel hetkel. Tõesti - ta on ju hobune! Söömine on üks hobuse töö ja see, et sina seal seljas oled ja midagi tahad, nojah... ta võib ju teha ka, aga see pole primaarne. Aga KUI valus ja ebamugav on inimesel teada, et ta "mingile loomale" sekundaarne on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar