Täna siis sai Gulliver ka pestud. Asi oli päris eee... keerukas. Võtsin vennanaise kaasa, et oleks lihtsam ja kiirem. Noh..
Alguses proovisime nii, et Kati peseb eest kaela ja rinda ja mina tagumiku osa. Aga see oli päris keerukas, sest iga kord, kui Kati talle eest lähenes, astus ta tagasi. Ütlesin Katile, et hoidku päitsetest kinni, sellega on ta harjunud. See ei mänginud suurt rolli. Siis vahetasime. Enam Gulliver eest ära ei astunud. Nüüd kodus mõtlema hakates hakkan vist aru saama, MIKS ta inimestel eest ära astub. Ando eest astus ka ja ei lubanud oma pead puudutada, samuti astus ta päris alguses minu eest ära. Ta lihtsalt ei usalda. Talle tundub, et tuleb jälle mingi võõras, kes püüab teda endale allutada.... Või? Ma ei tea täpselt aga midagi sinna poole. Igatahes tundub, et Gulliver on loom, kelle usaldus tuleb võita. Kui ma selle olen juba pooleldi saavutanud, siis ÄKKI on ka võimalus, et ta ühel päeval minuga koos olemist ka vabalt võtma hakkab? Ma ei oska esialgu seletada, mis ma selle vabalt võtmise all mõtlen.
Veel olen ma täheldanud, et ta ei ründa mind enam niimoodi otse. Sellesmõttes, et mul võib saia või porgandit olla, aga seda ei NÕUTA minult enam sellise hoogsuse, jõu ja agressiivsusega nagu varem. Arvasin rumala peaga, et ma õpetasin selle talt välja, aga ei. See komme on endiselt olemas. Lihtsalt on vahe, kuidas ta käitub minu ja tema jaoks võõrastega. Võõrad ajab ta endiselt nurka, kuni on kätte saanud kõik maiused, mis võõral kaasas olid. Ühel laupäeval, kui käisime teda kahe tüdrukuga vaatamas, ajas ta neid lausa karjuse otsa. Sellest käitumisest oma korda järeldub, et ma olen suutnud välja teenida ka mingit teatud sorti austuse.
Tänased vead:
Vahepeal muutus ta vee tilkumise peale päris närviliseks ja oleks mu mitmeid kordi ääre pealt enda ja seina vahele laiaks litsunud. Selline olukord ajab mind paanikasse. Ma ei tea miks, äkki olen klaustrofoobik kergelt? Kriiskasin seal mis jaksasin ja nügisin teda jõuga tagasi. Ma ei tea, kuidas pidanuksin selles olukorras käituma.
Siis kui oli tarvis, et ta täiesti paigal seisaks võtsin päitsmetest kõvasti kinni ja hoidsin teda vajadusel jõuga paigal. Kati oli lihtsalt tema kabja löögi ulatuses ja ma kartsin tõesti, et midagi juhtub, sest me olime lõpetamas ja Gulliver oli juba väga närviline. Tundsin Anna juuresolekust väga puudust, et oleks olnud keegi, kes oleks kõrval öelnud, kuidas õigesti käib. Kuna ma seda ei teadnud, siis otsustasingi vale ehk jõu kasuks, sest ära oli vaja see asi teha ja teise inimese ohutus ka tagada (ega ma ei tea, kas see seda tegelt ka tagas, aga liikumatult paigal ta seisis. Võimalik, et asi oli selles, et mina teda hoidsin, sest kui Kati tal päitsmetest lihtsalt hoidis, siis hobune tantsis edasi tagasi ja Kati tantsis temaga kaasa).
Mis ma veel paha tegin?
Suurest kärsitusest ähvardasin steki tuua, mida ma siiski tõsiselt ei mõelnud. See on umbes nagu siis, kui ma ähvardan Böffit tema sigaduste peale loomaaeda saata... Eksponaadiks või metsseale söödaks. Ühesõnaga ma ikka riidlesin temaga vahepeal. Eriti kui tekkis oht saada kabjaga või seina vahele kinni litsutud.
Kärsitus on minu suurim miinus. Mitte et ma seda varem ei teadnud, aga Gulliveri pestes tuli see täna eriti teravalt välja. Jõudsin oma kärsitusega nii kaugele, et eksisin oma põhitõdede vastu - andsin Gulliverile ühe pepuplaksu, kui ta mind kabjaga lüüa ähvardas ja jalalt jalale tammus. See ei olnud küll tugevam kui see, mida mehed aeg-ajalt naistele käega vastu tagumikku andes teevad, aga inetu intsident ikkagi. Mul on hea meel, et Gulliver võlgu ei jäänud. See jalg käis nii kiiresti, et mõistus tuli kähku koju (ei, ta ei tabanud mind, ilmselt ei tahtnudki tabada). Edaspidi sunnin end kannatlikuks ja rahulikuks nii, et isegi pepupiiksu ei tee. Käin kasvõi kolm tiiru ümber talli, kuni kärsitus maha rahuneb. Mul on selle juhtumi peale isegi piinlik mõelda, kirjutamisest ja avalikut tunnistamisest rääkimata. Ilmselt tuleb tallis kellelgi paluda, see laks mulle ära panna.... Loodan südamest, et ta selle intsidendi ära unustab ja sellest suuremat kahju ei sündinud. Homme viin talle topeltkoguse porgandit ja palun topeltkoguses vabandust.
Samas arvan, et ükski vale tegu ei tule kahjuks siis, kui see midagi õpetab. Tänane Gulliveri ähvardatud vastulöök näitas, et ta on kümme korda arukam kui mina - tema avaldas mu teo ja mõtte peale vaid arvamust, samas kui mina oma kärsituses tekkinud mõtte teoks tegin. Lisaks on ta suuremeelne - oma suuruses ei tulnud ta nõrgemat ja väiksemat lööma, kuigi oleks võinud ja oleks olnud õigustatud. Seega me oleme partnerid ja Gulliver tegi mulle täna elavalt selgeks, et kui ma soovin tema austust, tuleb mul ka teda austada - igal ajahetkel ja see, kui mina olen ärritunud või kärsitu ei ole tema probleem. Aitähh, Gulliver! Nii lihtne on ju unustada et vead on meis endis ja süüdistada teisi....
Kui me pesemise lõpetasime siis ma vaatasin teda ja mõtlesin, et ma olin tõesti kaua kodus haige - olin juba unustanud, et ta niiiii ilus on... Mäletasin küll, et ilus aga, et nii ilus (ja ilu all ei mõtle ma ainult välimust)...Aga tore oli temasse jälle armuda :) .
Alguses proovisime nii, et Kati peseb eest kaela ja rinda ja mina tagumiku osa. Aga see oli päris keerukas, sest iga kord, kui Kati talle eest lähenes, astus ta tagasi. Ütlesin Katile, et hoidku päitsetest kinni, sellega on ta harjunud. See ei mänginud suurt rolli. Siis vahetasime. Enam Gulliver eest ära ei astunud. Nüüd kodus mõtlema hakates hakkan vist aru saama, MIKS ta inimestel eest ära astub. Ando eest astus ka ja ei lubanud oma pead puudutada, samuti astus ta päris alguses minu eest ära. Ta lihtsalt ei usalda. Talle tundub, et tuleb jälle mingi võõras, kes püüab teda endale allutada.... Või? Ma ei tea täpselt aga midagi sinna poole. Igatahes tundub, et Gulliver on loom, kelle usaldus tuleb võita. Kui ma selle olen juba pooleldi saavutanud, siis ÄKKI on ka võimalus, et ta ühel päeval minuga koos olemist ka vabalt võtma hakkab? Ma ei oska esialgu seletada, mis ma selle vabalt võtmise all mõtlen.
Veel olen ma täheldanud, et ta ei ründa mind enam niimoodi otse. Sellesmõttes, et mul võib saia või porgandit olla, aga seda ei NÕUTA minult enam sellise hoogsuse, jõu ja agressiivsusega nagu varem. Arvasin rumala peaga, et ma õpetasin selle talt välja, aga ei. See komme on endiselt olemas. Lihtsalt on vahe, kuidas ta käitub minu ja tema jaoks võõrastega. Võõrad ajab ta endiselt nurka, kuni on kätte saanud kõik maiused, mis võõral kaasas olid. Ühel laupäeval, kui käisime teda kahe tüdrukuga vaatamas, ajas ta neid lausa karjuse otsa. Sellest käitumisest oma korda järeldub, et ma olen suutnud välja teenida ka mingit teatud sorti austuse.
Tänased vead:
Vahepeal muutus ta vee tilkumise peale päris närviliseks ja oleks mu mitmeid kordi ääre pealt enda ja seina vahele laiaks litsunud. Selline olukord ajab mind paanikasse. Ma ei tea miks, äkki olen klaustrofoobik kergelt? Kriiskasin seal mis jaksasin ja nügisin teda jõuga tagasi. Ma ei tea, kuidas pidanuksin selles olukorras käituma.
Siis kui oli tarvis, et ta täiesti paigal seisaks võtsin päitsmetest kõvasti kinni ja hoidsin teda vajadusel jõuga paigal. Kati oli lihtsalt tema kabja löögi ulatuses ja ma kartsin tõesti, et midagi juhtub, sest me olime lõpetamas ja Gulliver oli juba väga närviline. Tundsin Anna juuresolekust väga puudust, et oleks olnud keegi, kes oleks kõrval öelnud, kuidas õigesti käib. Kuna ma seda ei teadnud, siis otsustasingi vale ehk jõu kasuks, sest ära oli vaja see asi teha ja teise inimese ohutus ka tagada (ega ma ei tea, kas see seda tegelt ka tagas, aga liikumatult paigal ta seisis. Võimalik, et asi oli selles, et mina teda hoidsin, sest kui Kati tal päitsmetest lihtsalt hoidis, siis hobune tantsis edasi tagasi ja Kati tantsis temaga kaasa).
Mis ma veel paha tegin?
Suurest kärsitusest ähvardasin steki tuua, mida ma siiski tõsiselt ei mõelnud. See on umbes nagu siis, kui ma ähvardan Böffit tema sigaduste peale loomaaeda saata... Eksponaadiks või metsseale söödaks. Ühesõnaga ma ikka riidlesin temaga vahepeal. Eriti kui tekkis oht saada kabjaga või seina vahele kinni litsutud.
Kärsitus on minu suurim miinus. Mitte et ma seda varem ei teadnud, aga Gulliveri pestes tuli see täna eriti teravalt välja. Jõudsin oma kärsitusega nii kaugele, et eksisin oma põhitõdede vastu - andsin Gulliverile ühe pepuplaksu, kui ta mind kabjaga lüüa ähvardas ja jalalt jalale tammus. See ei olnud küll tugevam kui see, mida mehed aeg-ajalt naistele käega vastu tagumikku andes teevad, aga inetu intsident ikkagi. Mul on hea meel, et Gulliver võlgu ei jäänud. See jalg käis nii kiiresti, et mõistus tuli kähku koju (ei, ta ei tabanud mind, ilmselt ei tahtnudki tabada). Edaspidi sunnin end kannatlikuks ja rahulikuks nii, et isegi pepupiiksu ei tee. Käin kasvõi kolm tiiru ümber talli, kuni kärsitus maha rahuneb. Mul on selle juhtumi peale isegi piinlik mõelda, kirjutamisest ja avalikut tunnistamisest rääkimata. Ilmselt tuleb tallis kellelgi paluda, see laks mulle ära panna.... Loodan südamest, et ta selle intsidendi ära unustab ja sellest suuremat kahju ei sündinud. Homme viin talle topeltkoguse porgandit ja palun topeltkoguses vabandust.
Samas arvan, et ükski vale tegu ei tule kahjuks siis, kui see midagi õpetab. Tänane Gulliveri ähvardatud vastulöök näitas, et ta on kümme korda arukam kui mina - tema avaldas mu teo ja mõtte peale vaid arvamust, samas kui mina oma kärsituses tekkinud mõtte teoks tegin. Lisaks on ta suuremeelne - oma suuruses ei tulnud ta nõrgemat ja väiksemat lööma, kuigi oleks võinud ja oleks olnud õigustatud. Seega me oleme partnerid ja Gulliver tegi mulle täna elavalt selgeks, et kui ma soovin tema austust, tuleb mul ka teda austada - igal ajahetkel ja see, kui mina olen ärritunud või kärsitu ei ole tema probleem. Aitähh, Gulliver! Nii lihtne on ju unustada et vead on meis endis ja süüdistada teisi....
Kui me pesemise lõpetasime siis ma vaatasin teda ja mõtlesin, et ma olin tõesti kaua kodus haige - olin juba unustanud, et ta niiiii ilus on... Mäletasin küll, et ilus aga, et nii ilus (ja ilu all ei mõtle ma ainult välimust)...Aga tore oli temasse jälle armuda :) .
3 kommentaari:
ma ei saa aru milleks sa veel mind vajad , sa suudad mõelda hobuse vaatepunktist ja julged proovida , minu töö on suuna näitamisega ammu tehtud :)
On tarvis sellepärast, et keegi ütleks, kas ma olen ikka õigel teel ja kas ma ikka õigesti teen :). Vaata kui vähe olen ma hobustega tegelenud, seega on mul pidev kujutelm, et ma ei oska midagi ja ma ei tea midagi.
Mulle tohutult meeldib, et sa kirjutad välja enda tehtud plussid ja miinused . Ega Ruilas ka Gulliver selle pesemise kohapealt eriti viisakas olnud. Kippus ikka veitsa tõmblema ja korra sai peaaegu käest. Porgandi ja leiva nõudmisega on ta paras kaval. Kord on ta ikka inimesi oma suure peajõuga lükanud boksi ümber ,otsides seda HEAD . Veel on hea asi see, et ta saab naudelda rahulikult oma elu, pole enam tnunnihobune, vaid Kadi hobune , kes kappab mööda metsa ja sõidab ilma sadulatta. Gulliver oli minu jaoks Ruilas tohutult hea hobune, kellega said oskajad ja algajad suurepäraseltvhakkama ,.:)
Postita kommentaar