Olla hobusega üks

Täna käisin Gulliveri juures koos tuttavatega. Oli meeldiv tunda, kuidas loom austab mind, noh, mitte küll märkimisväärselt kuid siiski. Mind ei ajanud ta nõnda nurka kui neid kahte, tema jaoks täiesti võõrast inimest. Eesmärk oli kätte saada porgand.

Võtsin korde, et näidata neile, mis mind hobuste metsikus olemuses lummab. Kogu ilu loomas tuleb minu jaoks välja siis, kui ta jookseb. Kui hobusekari jookseb see on noh.... ülev. Ma nägin, et ta väga ei tahtnud joosta, tundsin end pisut halvasti, kuid samas saime me juurde kaks inimest, kes mõistavad, mis on head hobuse vaba olemises. Ma arvan, et Gulliveri paar minutit jooksu on seda väärt. Eriti kui pärast kiidetakse :).

Mõni päev tagasi Tuhalast tulles nägin nende karja koplis jooksmas. Pidin kraavi sõitma. Ma olen nõus iga kell kraavi sõitma, kui ma näed hobusekarja looduses vabast tahtest jooksmas. Kui ilusad nad on!

Täna aga nägin asja või hobuelu teist poolt. Kahte last, kes nipsakalt arvasid, et viis aastat ratsutamist teevad neist lausa hobuse treenerid. Kurb, et neid lapsi pole õpetatud veel südamega kuulama. Aga just seda, südamega kuulamist oleks minu arust tarvis....

Veider, et nii vähese ajaga on mul hobustega tekkinud selline side ja kontakt, et ma teisiti oma elu enam ette ei kujuta. Minu unistus on ühel päeval minna mööda aasa nii, et tuul vihiseb ja olla hobusega üks....