Eile käisime jälle koplit uurimas. Kuna kõik kolm hobust olid ilma igasuguse varustuseta, siis oli asi pisut keerulisem. Gulliver ainult sõi ja ei tahtnud kuskile liikuda, Manni ka. Madeira oli seekord kõige tublim selles osas.
No hea küll, mingi ime läbi jõudsime poolde koplisse. Seal püüdsime iga üks oma hobust õpetada liikuma. No ma sain Gulliveri pea ülesse ja natuke liikuma ka. Nii üsna mitu korda. Aga.... Minu üks jalg kintsust kiskus totaalselt krampi ja ma mõtlesin, et ma hakkan varsti karjuma ning ronisin maha ja läksin Gulliveriga ees. Võilille väljal on üks suur kivi, kui ma sinnani jõudsin, siis tundsin oma jalgu piisavas konditsioonis olevat(mul olid jalad eelmisest korrast valusad, siis käisin enne veel Ruilas trennis), et uuesti selga ronida, pealegi ei tahtnud ma end kuidagi ilma jätta väikestest traavi tsüklitest, mida ma lootsin kodu poole tulevat. No seda tsüklit sain ma kohe kuhjaga. Üks hetk pistis Gulliver jooksu, mina seljas. Mul kadus pea mõtetest täiesti tühjaks. Ma ei tea mis juhtus. Ma ei suutnud end üldse lõdvestada, üle jõesängi Gulliver pooleldi hüppas või midagi sarnast. Ma olin nagu jahukott: ette ja taha ja erinevatele külgedele, ma ei imestaks, kui ma hobuse kõhu alt läbi käisin, ilma et ma oleks ise aru saanud. Ise muidugi kiljusin ja naersin läbisegi. Teised olid teisel pool jõesängi. No jäi peaaegu seisma juba, ma jõudsin hinge tõmmata, et oh, selga jäin ja siis ta pani edasi. Ma ei saanud üldse aru, mispärast (teised pärast selgitasid, et keegi oli ehmatanud hobudest seal) ja siis ma olin küll juba niimoodi lakkas kinni, et õudne ja ise ikka röögin naerda, sest see, kuidas ma üldse seljas püsida ei tahtnud, oli nii haigelt napakas. Ise oli Ruilas trennis just väga tubli olnud, saanud treenerilt kiita, et hea istak ja traavis ma enam ei kõikunud kusagile jne.... Mul oli nii hea võimalus õppida ja no ma ei suutnud! Aga see mõni meeter, mis ta galoppi tegi, vot see oli hea, seal ma suutsin lõdvestuda ja see mõneti mind vist päästis, sest kui seda poleks sinna vahele tulnud, maaa ei teaaa.... Vahepeal mõtlesin küll, et laseks end lahi st kukutaks alla aga mingi jonn või asi ei laksnud. Galopp tundus lihtsam, ma ei tea mis loogikat pidi ma siis suutsin lõdvestuda....
Nojah, muidugi olin ma siis olnud oma niigi läbi jalgadega hobuse külgedes kinni, pärast maha tulles oli hobune ikka väga jalge vahel....
Aga sellest maha tulemisest üldse... Väikeses koplis istusin ma veel seljas. Gulliver võttis algul kepsaka sammu veenõu poole. Mõtlesin, et oi appi, sinna kakelungi ma täna ei taha. Üritasin teda peatada, aga tema jaoks tähendas nüüd tõmme ju hoopis liikumist. Lõpuks sain siiski maha. Oli see vast päev!
Aga nüüd ma ei saa ausalt enam millestki aru. Kuidas õpetada hobusele karjamaal, et mina olen huvitavam? Kuidas tema vajadusest lihtsalt hobune olla mööda pääseda? See kui ma lähen temaga platsile sama asja õppima on lihtne - plats, see tähendabki tema jaoks tööd. Seal ei ole teisi ja seal polegi muud huvitavat kui mina oma porksiga.
Misasja ma tegin valesti ja mida ma õigesti tegin? Kas ma üldse tegin midagi õigesti või läks seekord kõik viltu? Tunne on, et ma lähen täna talle hoopis edasi õpetama, kuidas palli mängida, sest see tundub mu mõistusele tunduvalt lihtsam ja selgem, kui kõik see muu asi... Urrr... mulle ei meeldi kui ma nii suures osas läbi kukun. Urrr.
EDIT: Aga ma seedin seda natuke veel, analüüsime eilset Annaga praegu ja siis ma äkki suudan mingeid asju ümber hinnata.
No hea küll, mingi ime läbi jõudsime poolde koplisse. Seal püüdsime iga üks oma hobust õpetada liikuma. No ma sain Gulliveri pea ülesse ja natuke liikuma ka. Nii üsna mitu korda. Aga.... Minu üks jalg kintsust kiskus totaalselt krampi ja ma mõtlesin, et ma hakkan varsti karjuma ning ronisin maha ja läksin Gulliveriga ees. Võilille väljal on üks suur kivi, kui ma sinnani jõudsin, siis tundsin oma jalgu piisavas konditsioonis olevat(mul olid jalad eelmisest korrast valusad, siis käisin enne veel Ruilas trennis), et uuesti selga ronida, pealegi ei tahtnud ma end kuidagi ilma jätta väikestest traavi tsüklitest, mida ma lootsin kodu poole tulevat. No seda tsüklit sain ma kohe kuhjaga. Üks hetk pistis Gulliver jooksu, mina seljas. Mul kadus pea mõtetest täiesti tühjaks. Ma ei tea mis juhtus. Ma ei suutnud end üldse lõdvestada, üle jõesängi Gulliver pooleldi hüppas või midagi sarnast. Ma olin nagu jahukott: ette ja taha ja erinevatele külgedele, ma ei imestaks, kui ma hobuse kõhu alt läbi käisin, ilma et ma oleks ise aru saanud. Ise muidugi kiljusin ja naersin läbisegi. Teised olid teisel pool jõesängi. No jäi peaaegu seisma juba, ma jõudsin hinge tõmmata, et oh, selga jäin ja siis ta pani edasi. Ma ei saanud üldse aru, mispärast (teised pärast selgitasid, et keegi oli ehmatanud hobudest seal) ja siis ma olin küll juba niimoodi lakkas kinni, et õudne ja ise ikka röögin naerda, sest see, kuidas ma üldse seljas püsida ei tahtnud, oli nii haigelt napakas. Ise oli Ruilas trennis just väga tubli olnud, saanud treenerilt kiita, et hea istak ja traavis ma enam ei kõikunud kusagile jne.... Mul oli nii hea võimalus õppida ja no ma ei suutnud! Aga see mõni meeter, mis ta galoppi tegi, vot see oli hea, seal ma suutsin lõdvestuda ja see mõneti mind vist päästis, sest kui seda poleks sinna vahele tulnud, maaa ei teaaa.... Vahepeal mõtlesin küll, et laseks end lahi st kukutaks alla aga mingi jonn või asi ei laksnud. Galopp tundus lihtsam, ma ei tea mis loogikat pidi ma siis suutsin lõdvestuda....
Nojah, muidugi olin ma siis olnud oma niigi läbi jalgadega hobuse külgedes kinni, pärast maha tulles oli hobune ikka väga jalge vahel....
Aga sellest maha tulemisest üldse... Väikeses koplis istusin ma veel seljas. Gulliver võttis algul kepsaka sammu veenõu poole. Mõtlesin, et oi appi, sinna kakelungi ma täna ei taha. Üritasin teda peatada, aga tema jaoks tähendas nüüd tõmme ju hoopis liikumist. Lõpuks sain siiski maha. Oli see vast päev!
Aga nüüd ma ei saa ausalt enam millestki aru. Kuidas õpetada hobusele karjamaal, et mina olen huvitavam? Kuidas tema vajadusest lihtsalt hobune olla mööda pääseda? See kui ma lähen temaga platsile sama asja õppima on lihtne - plats, see tähendabki tema jaoks tööd. Seal ei ole teisi ja seal polegi muud huvitavat kui mina oma porksiga.
Misasja ma tegin valesti ja mida ma õigesti tegin? Kas ma üldse tegin midagi õigesti või läks seekord kõik viltu? Tunne on, et ma lähen täna talle hoopis edasi õpetama, kuidas palli mängida, sest see tundub mu mõistusele tunduvalt lihtsam ja selgem, kui kõik see muu asi... Urrr... mulle ei meeldi kui ma nii suures osas läbi kukun. Urrr.
EDIT: Aga ma seedin seda natuke veel, analüüsime eilset Annaga praegu ja siis ma äkki suudan mingeid asju ümber hinnata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar