Läksin täna korraks Pollile, et lastekaitse päeva asja uurida ja vaadata. Mõtlesin, et kaua ei ole, sest selg siiski ei kannata eriti tatsumist veel. Nojah.... Hakkasin seal Annat aitama ja siis jõudis järg Gulliveri kätte. Alguses Anna tegi temaga ise ühtekomateist, mida ta ilmselt oma blogis lähemalt kirjeldab ja mina püüdsin kõike tema juttu meelde jätta. Ma ei tea palju jäi, sest selleks ajaks lõi mu selg juba suhteliselt tuld ja ma mõtlesin aina, et kuhu saaks end nii sättida, et see häda ei teeks.
Vaatasin oma hobu ja oli päris jube näha, kuidas hobuse nahk steki õrna puudutuse peale tõmbelma hakkas. Võttis pisut aega enne kui Anna sai teda stekiga ka kõrva tagant sügada. See pani mind mõtlema miljoni asja peale, mida ma trennis temaga ise ka teinud olin ja mida temaga nende aastate jooksul tehtud oli... Ei, ma ei peksnud teda kordagi lihtsalt sellepärast, et mulle tundus, et ta lollust teeb. Mkmm, aga lihtsalt... Ma olin teda trennis õpetanud ka hirmu põhimõttel, et kui ta ei tee, mida ma tahan, siis võib juhtuda, et ma kasutan stekki. Vastik-vastik. Nüüd, kus mul on võimalus iga päev, kui tahan, vaadata, nendega tegeleda ja õppida neid mõistma, saan aru, kui jube ja julm see oli... Jah, tõesti ma loobusin stekist või selle võtmisest igal võimalikul juhul, aga ikkagi... Koostöö inimesega on tunnihobuse jaoks kõike muud kui rõõm... Aga just sinna tahan ma jõuda - koos on tore ja lõbus! Tahaksin nii väga, et Gulliveri jaoks ei tähendaks inimene mingit jama, kes ratsutama veab ja stekk hirmu. Soovin, et tal oleks mõnus penisonipõli, kus tehakse temaga toredaid asju....
Nojah, aga siis ronis Anna Gulliveri seljast maha ja me hakkasime õpetama teda palli mängima. Hobu mõistis päris kiirelt, mida ta tegema peab, et oma leivatükk kätte saada. Lõpuks jõudsime lausa nii kaugele, et ta maas olevat palli ninaga puudutas oma viis korda järjest. Selles kohas otsustasin pooleli jätta, et ta ei tüdineks ja et ma päriselt pooleks ei läheks....
Veel õppisin ma täna juurde enesekehtestamist ja seda, et hobuseid tulebki vaadata südame,
mitte silmadega nagu klassikud räägivad.... Olen seda varem ka mõelnud, kohati selle järgi ka tegutsenud kuid vahel saab ülemõtlemine ikka võitu.
Vaatasin oma hobu ja oli päris jube näha, kuidas hobuse nahk steki õrna puudutuse peale tõmbelma hakkas. Võttis pisut aega enne kui Anna sai teda stekiga ka kõrva tagant sügada. See pani mind mõtlema miljoni asja peale, mida ma trennis temaga ise ka teinud olin ja mida temaga nende aastate jooksul tehtud oli... Ei, ma ei peksnud teda kordagi lihtsalt sellepärast, et mulle tundus, et ta lollust teeb. Mkmm, aga lihtsalt... Ma olin teda trennis õpetanud ka hirmu põhimõttel, et kui ta ei tee, mida ma tahan, siis võib juhtuda, et ma kasutan stekki. Vastik-vastik. Nüüd, kus mul on võimalus iga päev, kui tahan, vaadata, nendega tegeleda ja õppida neid mõistma, saan aru, kui jube ja julm see oli... Jah, tõesti ma loobusin stekist või selle võtmisest igal võimalikul juhul, aga ikkagi... Koostöö inimesega on tunnihobuse jaoks kõike muud kui rõõm... Aga just sinna tahan ma jõuda - koos on tore ja lõbus! Tahaksin nii väga, et Gulliveri jaoks ei tähendaks inimene mingit jama, kes ratsutama veab ja stekk hirmu. Soovin, et tal oleks mõnus penisonipõli, kus tehakse temaga toredaid asju....
Nojah, aga siis ronis Anna Gulliveri seljast maha ja me hakkasime õpetama teda palli mängima. Hobu mõistis päris kiirelt, mida ta tegema peab, et oma leivatükk kätte saada. Lõpuks jõudsime lausa nii kaugele, et ta maas olevat palli ninaga puudutas oma viis korda järjest. Selles kohas otsustasin pooleli jätta, et ta ei tüdineks ja et ma päriselt pooleks ei läheks....
Veel õppisin ma täna juurde enesekehtestamist ja seda, et hobuseid tulebki vaadata südame,
mitte silmadega nagu klassikud räägivad.... Olen seda varem ka mõelnud, kohati selle järgi ka tegutsenud kuid vahel saab ülemõtlemine ikka võitu.
2 kommentaari:
Ülimalttore on lugeda seda blogi ja seda kuidas GUlliveril läheb. Jahh , Ruilas oli ta üks suur taibu ja õppis igasugu trikke kohe alguses ära. Aga nagu ma näen on ta ikkagist veel suur karvane mammut . Tahaks jõuda arusaamale millest ?
Ausõna ma ei tea, mis see keeruline nimi oli, mis diagnoos tal on. Aga ära ta sellest ei sure ja kõik muu on ka peas korras :).
Postita kommentaar