Täna käisid ühed Gulliveri sõbrad tal külas. Kuuldavasti on neid veel teisigi, nii et ei tee ilmselt paha, kui ma tema elust tema uues kodus pisut pajatan.
Mõne aja pärast, kui mul endal koplis vedelemise aega vähem, seisab Gulliveril ees paar korda nädalas natukene väikene liigutamine, et kondid päris kangeks ei jääks. Liigutamine seisneb tunni või kahetunnises kõnnis inimestega, kelle emotsioonid vajavad äratust või tasakaalu - näiteks depressiooni või mõne psüühikahäirega hädasolijad. Kuna ma pole terapeut, siis ma ei saa öelda, et tegemist on hippoteraapiaga, aga midagi sinnapoole ja ma ei pahandaks sugugi, kui teda teraapiahobuks kutsutaks :).
Kuid praegusel ajahetkel elab Gulliver just sellist elu nagu piltidelt näha (tänud piltide eest Annale). Võililleväljad, sõbrad ja metsas piilumised. Elu on üks suur lõputu karjamaa ja mõnus seltskond ning jooks oma sõpradega koos....
See valge hobune on Manni. Tema on Gulliveri parim sõber. Ilma Mannita ei ole elu. Kui Manni viiakse kuskile ja teda mitte, siis on ta valmis tulema üle tule ja vee, peaasi, et Manni juurde jõuda. Üldiselt saab Gulliver kõigiga hästi läbi ja teised temaga. Isegi need, kes muidu kellegagi suurt läbi ei saa, saavad Gulliveriga läbi (seda muidugi juhul, kui ei jagata midagi, milles tuleb kindlalt esimene olla. Siis on Gulliver vana alfa ja krokodill ise. Keegi ei taha temaga tüli norida ja nii ta ongi siis esimene veenõu juures ja esimene porksi jagamise juures...)
Enamasti on ta väga stoiline - ta on ju Gulliver. Iga tühja-tähja peale suurt ei ehmu ja ei viitsi. No kui naised oma "kädistamisega" ajavad väga närvi no siis võib nende rahustuseks ju nendega koos putku pista. Aga üldiselt ei viitsi. Kui näiteks kilekott satub koplisse lendama, siis Gulliver otsustab, et sellega on tore mängida - palli asemel. Üldse, kui teised ajavad pead õieli, et vaadata, kas tuleb põgeneda astub Gulliver mõned sammud lähemale, et asja pisut ligemalt uurida ja seisukoht võtta. Enamasti on see: ma söön parem edasi.
Kohanemine läks tal suhteliselt valutult. Mulle muidugi tundus, et tegemist on püsti hulluga, sest tema polnud ju näinud jaanalinde kuskilt maja tagant suure hooga välja tormamas. Misasjad need jaanalinnud üldse sellised on ah? Kuna kogu olukord oli tema jaoks väga ärev, siis ta käitus talle väga ebatüüpiliselt ja ehmus ka maas oleva oksa peale ning ümbruskonna suhtes oli väga ettevaatlik. Nii saingi ma temaga nii ootamatult galoppi sõita kui ka hüppet teha üle lumehange - asjad mille ma olin kaugelt kõike muud kui pädev. Õnneks jäin siiski selga. Täna? Täna tunnen ma end temaga väga turvaliselt. Ma ei saa öelda, et tegemist on just täpselt sama hobusega nagu Ruilas, sest me pole enam samad, kes me olime esimest korda kohtudes :).
Aga karjas läks tal hästi, suuremat madinat ega muud sellist ei olnud, kari võttis ta ruttu omaks ja tema karja veel kiiremini. Alguses oli lausa raske teda karjast eemale tuua - ta läks silmnähtavalt endast välja, ei aidanud ka see, et kari oli teisel pool aeda. Tänaseks aga võin ma ta võtta ja tagasi viia probleemivabalt. Peaasi, et keegi Mannit ei puutu.
Ratsutamas käiakse temaga selliselt, et ei panda ei raudu suhu ega sadulat selga. Kogu varustus koosneb päitsmetest ja ratsmetest seal küljes. Jah, ma ostan küll sadula, aga ma ei ole kindel, kui tihti see tal seljas käima hakkab. Võimalik, et ühel päeval, kui ma tõesti juba ratsutamises natukenegi pädev olen. Nii pädev, et võin juba varustuse võtta.
Ma ei tea milline näeb õnnelik hobune välja, aga oma südamega kuulates tundub mulle, et ... Gulliver on õnnelik...
Mõne aja pärast, kui mul endal koplis vedelemise aega vähem, seisab Gulliveril ees paar korda nädalas natukene väikene liigutamine, et kondid päris kangeks ei jääks. Liigutamine seisneb tunni või kahetunnises kõnnis inimestega, kelle emotsioonid vajavad äratust või tasakaalu - näiteks depressiooni või mõne psüühikahäirega hädasolijad. Kuna ma pole terapeut, siis ma ei saa öelda, et tegemist on hippoteraapiaga, aga midagi sinnapoole ja ma ei pahandaks sugugi, kui teda teraapiahobuks kutsutaks :).
Kuid praegusel ajahetkel elab Gulliver just sellist elu nagu piltidelt näha (tänud piltide eest Annale). Võililleväljad, sõbrad ja metsas piilumised. Elu on üks suur lõputu karjamaa ja mõnus seltskond ning jooks oma sõpradega koos....
See valge hobune on Manni. Tema on Gulliveri parim sõber. Ilma Mannita ei ole elu. Kui Manni viiakse kuskile ja teda mitte, siis on ta valmis tulema üle tule ja vee, peaasi, et Manni juurde jõuda. Üldiselt saab Gulliver kõigiga hästi läbi ja teised temaga. Isegi need, kes muidu kellegagi suurt läbi ei saa, saavad Gulliveriga läbi (seda muidugi juhul, kui ei jagata midagi, milles tuleb kindlalt esimene olla. Siis on Gulliver vana alfa ja krokodill ise. Keegi ei taha temaga tüli norida ja nii ta ongi siis esimene veenõu juures ja esimene porksi jagamise juures...)
Enamasti on ta väga stoiline - ta on ju Gulliver. Iga tühja-tähja peale suurt ei ehmu ja ei viitsi. No kui naised oma "kädistamisega" ajavad väga närvi no siis võib nende rahustuseks ju nendega koos putku pista. Aga üldiselt ei viitsi. Kui näiteks kilekott satub koplisse lendama, siis Gulliver otsustab, et sellega on tore mängida - palli asemel. Üldse, kui teised ajavad pead õieli, et vaadata, kas tuleb põgeneda astub Gulliver mõned sammud lähemale, et asja pisut ligemalt uurida ja seisukoht võtta. Enamasti on see: ma söön parem edasi.
Kohanemine läks tal suhteliselt valutult. Mulle muidugi tundus, et tegemist on püsti hulluga, sest tema polnud ju näinud jaanalinde kuskilt maja tagant suure hooga välja tormamas. Misasjad need jaanalinnud üldse sellised on ah? Kuna kogu olukord oli tema jaoks väga ärev, siis ta käitus talle väga ebatüüpiliselt ja ehmus ka maas oleva oksa peale ning ümbruskonna suhtes oli väga ettevaatlik. Nii saingi ma temaga nii ootamatult galoppi sõita kui ka hüppet teha üle lumehange - asjad mille ma olin kaugelt kõike muud kui pädev. Õnneks jäin siiski selga. Täna? Täna tunnen ma end temaga väga turvaliselt. Ma ei saa öelda, et tegemist on just täpselt sama hobusega nagu Ruilas, sest me pole enam samad, kes me olime esimest korda kohtudes :).
Aga karjas läks tal hästi, suuremat madinat ega muud sellist ei olnud, kari võttis ta ruttu omaks ja tema karja veel kiiremini. Alguses oli lausa raske teda karjast eemale tuua - ta läks silmnähtavalt endast välja, ei aidanud ka see, et kari oli teisel pool aeda. Tänaseks aga võin ma ta võtta ja tagasi viia probleemivabalt. Peaasi, et keegi Mannit ei puutu.
Ratsutamas käiakse temaga selliselt, et ei panda ei raudu suhu ega sadulat selga. Kogu varustus koosneb päitsmetest ja ratsmetest seal küljes. Jah, ma ostan küll sadula, aga ma ei ole kindel, kui tihti see tal seljas käima hakkab. Võimalik, et ühel päeval, kui ma tõesti juba ratsutamises natukenegi pädev olen. Nii pädev, et võin juba varustuse võtta.
Ma ei tea milline näeb õnnelik hobune välja, aga oma südamega kuulates tundub mulle, et ... Gulliver on õnnelik...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar