Mõtlesin kaua seda pealkirja, sest tegelikult on Gulliver teraapiahobu olnud täpselt nii kaua, kui ta on olnud Pollil - mulle. Täna on esimene lihtsalt selles mõttes, et keegi teine, kes pole mina, käis temalt teraapiat saamas.
Alustame algusest.
Võttis minuga ühendust üks kena neiu, kes ütles, et tahaks sellist ratsupatsutamise asja teha. Olin mõistagi nõus. Ütlesin ausalt ära, et mina pole mingi treener ja olen alles ise algaja, aga ma saan edasi anda neid teadmisi, mis minul on. Samuti ütlesin ära, et sadulat ja raudu ma ei kasuta. Ta oli sellega nõus.
Täna oli esialgu päris kole ilm ja mu jalad said korralikult kastetud, kui Gulliverile koplisse järgi läksin. Olin pisut imestunud, et keegi eine karjast ei reageerinud tema ära toomisele - nad hakkavad vist sellega juba harjuma, et keegi läheb ja keegi tuleb. Gulliver ei teinud ise ka suurt numbrit, pisut punnis vastu aga ma ostsin ta paari porganditüki ja ühe kuivatatud leivakääruga ära - labane trikk minu poolt. Tallis ma kammisin teda ja püüdsin pisut kuivatada. Mulle meeldib, kuidas loodus on asjad sättinud - enamik veest langeb siiski karvadelt maha ja väga märg ta ei olnud.
Saabus ratsupatsutaja ja ma pakkusin välja hobust pisut harjata. Selleks ajaks oli Gulliver muidugi avastanud enda jaoks akna, kust karja nägi ja otsustas, et ta peab iga hinnaga proovima sinna saada. Nii ta oli pisut närviline esialgu. Taas kasutasin äraostmistrikki - kaera näol. Hea küll. Läksime siis platsile. Andsin neiule hobuse pihku ja püüdsin seletada mida ta tegema peab. Hoiatasin, et Gulliver on suunal õue pisut tormakas. Lasin Gulliveril paar minutit nuusutada ringi, siis viskasin K. selga. Enne demonstreerisin, et lakast tõmmates hobusel ei ole valus - mis peale Gulliver demonstreeris vastupidist - ta teab ju, et kui keegi lakast haarab, siis läheb selga ronimiseks. No ei olnud ma selles osas muidugi veenev, mis teha - vähemalt on mu hobusel huumorimeelt.
K. oli esialgu seljas päris ebakindel, mis on mõistetav - ta oli elus esimest korda saduldamata hobuse seljas ja üldse hobuse seljas teist korda. Ma olin ise veits ähmi täis ka aga üritasin seletada, et kuidas ja mis. No ja nii me saime Gulliveri tasakesi korderingil kõndima. Taustal olnud jaanalindude aedik oli tühi. Hakkasin ratsanikule just seletama, et sealt võivad nad ühel hetkel tulla ja Gulliver võib ehmatada (mille teadmisest ehk poleks olnud suuremat abi, aga siiski). Gulliver jõudis minust ette - janalinnud tegid ta seljataga totaalset diskot ja hobune pani ratasniku alt lihtsalt minema. K. kukkus ja matsuga ikka selili. Mina ehmusin sellest midugi ja siis hobune veel omakorda minu ehmumisest ning seetõttu läks meil pisut aega tema maha rahustamiseks. Ma tean küll, et seisvad jalad tähendavad kiiremini rahunevat hobust, aga kuna asi oli ikka selline, et ta ümber minu ja vahepeal näis, et ka üle minu joosta tahtis(mida ma saan mõistusega aru, et ta poleks teinud), palusin K-l ja tema sõbral eemalduda, et ma võiksin Gullil lasta korderingil paar kiiremat tiiru teha. Selle tantsu peale ilmus Anna nagu taevakingitus kohale. Oli huvitav see, et Gulliver on õppinud mind usaldama nii palju, et ta ta mingist hetkest minu taha peitu pugeda üritas. No aga kujutlege suurt teda ja mind... tema pea on sama suur, kui minu ülakeha. Muidugi ei osanud ma suuremat teha, kui teda kallistada ja temaga rääkida ning siis koos neid jubedaid elukaid uurima minna. Küsisin Annalt kõrvalt nõu, et mis ta arvab, kas võib teise sinna selga tagasi lasta. Anna targema inimesena ütles, et ma võiksin enne siiski ise ära käia või panna Regne. Mõtlesin, et lähen ise, sest mina ju kukkuda ei karda ja Gulliveri kardan ma kõige vähem. Anna võttis korde ja nii me siis sõitsime seal natukene. Nii palju olen ma edasi arenenud, et samm tundub mulle juba pisut igav - tahan traavi proovida, et rohkem end selles kindlamini tunda. Eelmise päeva harjutamised olid Gulliveril meeles ja ta liikus väga hästi. Lõpuks näis, et kõik on korras ja ma aitas K. uuesti selga. Enne muidugi olin küsinud, et kuidas ta end tunneb ja kas ta julgeb. Ta oli super, sest ta läks uuesti proovima. See näitab seda, et ta ei süüdista hobust vaid saab aru, et asi on tema enda tasemes alles. Sellised inimesed mulle väga meeldivad(kuigi mul on ka hetki, kus ma ütlen, et hobune on loll, aga tegelt ma tean juba poolelt sõnalt, et kui ma sedasi ütlen, olen mina kaks korda loll. Noh, see on umbes sama, kui ebaõnnestumise pärast kivi peksta - kergem hakkab ja siis võib edasi mõistuse juures olla).
Edasi läks ratsanikul Anna õhutusel ja kaasabil superhästi! Ta suutis end lõdvaks lasta ja oli näha, et hobusel on mõnus - kohati vaata, et ta magama ei jää :D . Siis proovisime peatumist ja edasi minekut. Kõik tuli välja ja seda ilma igasuguste ratsmeteta! Tal oli ainus abivahend tema keha, tasakaalu muutmine ja lakk - kõik! Arvestamata ei tohi jätta asjaolu, et Gulliver on siiski tunnihobusena töötanud, kus ta on õppinud survet mitte tähele panema.
Korra juhtus veel, et Gulliver ehmus koera kausi kolina peale, kuid kuna ratsanik oli suutnud end juba nii parasjagu lõdvestada ja ta hobust kõik see aeg silitas, siis ei pidanud hobune seda kolinat ära jooksmis vääriliseks. Ratsanikust oli väga tubli, et ta selle peale end tikuks krampi ei tõmmanud ja silitamist ei lõpetanud. Ma kaifisin tohutult seda, KUI vähese ajaga ta suutis minna hobuse astumisega kaasa.
Kui asjad nii edasi lähevad, siis sõidab see tüdruk varsti traavi, nii et pole asigi. Mul on mingis mõttes kahju, et mina nii ei alustanud, kes teab, äkki oleksin ma praeguseks juba päris proff :P (nali muidugi). Tehke järgi!
Alustame algusest.
Võttis minuga ühendust üks kena neiu, kes ütles, et tahaks sellist ratsupatsutamise asja teha. Olin mõistagi nõus. Ütlesin ausalt ära, et mina pole mingi treener ja olen alles ise algaja, aga ma saan edasi anda neid teadmisi, mis minul on. Samuti ütlesin ära, et sadulat ja raudu ma ei kasuta. Ta oli sellega nõus.
Täna oli esialgu päris kole ilm ja mu jalad said korralikult kastetud, kui Gulliverile koplisse järgi läksin. Olin pisut imestunud, et keegi eine karjast ei reageerinud tema ära toomisele - nad hakkavad vist sellega juba harjuma, et keegi läheb ja keegi tuleb. Gulliver ei teinud ise ka suurt numbrit, pisut punnis vastu aga ma ostsin ta paari porganditüki ja ühe kuivatatud leivakääruga ära - labane trikk minu poolt. Tallis ma kammisin teda ja püüdsin pisut kuivatada. Mulle meeldib, kuidas loodus on asjad sättinud - enamik veest langeb siiski karvadelt maha ja väga märg ta ei olnud.
Saabus ratsupatsutaja ja ma pakkusin välja hobust pisut harjata. Selleks ajaks oli Gulliver muidugi avastanud enda jaoks akna, kust karja nägi ja otsustas, et ta peab iga hinnaga proovima sinna saada. Nii ta oli pisut närviline esialgu. Taas kasutasin äraostmistrikki - kaera näol. Hea küll. Läksime siis platsile. Andsin neiule hobuse pihku ja püüdsin seletada mida ta tegema peab. Hoiatasin, et Gulliver on suunal õue pisut tormakas. Lasin Gulliveril paar minutit nuusutada ringi, siis viskasin K. selga. Enne demonstreerisin, et lakast tõmmates hobusel ei ole valus - mis peale Gulliver demonstreeris vastupidist - ta teab ju, et kui keegi lakast haarab, siis läheb selga ronimiseks. No ei olnud ma selles osas muidugi veenev, mis teha - vähemalt on mu hobusel huumorimeelt.
K. oli esialgu seljas päris ebakindel, mis on mõistetav - ta oli elus esimest korda saduldamata hobuse seljas ja üldse hobuse seljas teist korda. Ma olin ise veits ähmi täis ka aga üritasin seletada, et kuidas ja mis. No ja nii me saime Gulliveri tasakesi korderingil kõndima. Taustal olnud jaanalindude aedik oli tühi. Hakkasin ratsanikule just seletama, et sealt võivad nad ühel hetkel tulla ja Gulliver võib ehmatada (mille teadmisest ehk poleks olnud suuremat abi, aga siiski). Gulliver jõudis minust ette - janalinnud tegid ta seljataga totaalset diskot ja hobune pani ratasniku alt lihtsalt minema. K. kukkus ja matsuga ikka selili. Mina ehmusin sellest midugi ja siis hobune veel omakorda minu ehmumisest ning seetõttu läks meil pisut aega tema maha rahustamiseks. Ma tean küll, et seisvad jalad tähendavad kiiremini rahunevat hobust, aga kuna asi oli ikka selline, et ta ümber minu ja vahepeal näis, et ka üle minu joosta tahtis(mida ma saan mõistusega aru, et ta poleks teinud), palusin K-l ja tema sõbral eemalduda, et ma võiksin Gullil lasta korderingil paar kiiremat tiiru teha. Selle tantsu peale ilmus Anna nagu taevakingitus kohale. Oli huvitav see, et Gulliver on õppinud mind usaldama nii palju, et ta ta mingist hetkest minu taha peitu pugeda üritas. No aga kujutlege suurt teda ja mind... tema pea on sama suur, kui minu ülakeha. Muidugi ei osanud ma suuremat teha, kui teda kallistada ja temaga rääkida ning siis koos neid jubedaid elukaid uurima minna. Küsisin Annalt kõrvalt nõu, et mis ta arvab, kas võib teise sinna selga tagasi lasta. Anna targema inimesena ütles, et ma võiksin enne siiski ise ära käia või panna Regne. Mõtlesin, et lähen ise, sest mina ju kukkuda ei karda ja Gulliveri kardan ma kõige vähem. Anna võttis korde ja nii me siis sõitsime seal natukene. Nii palju olen ma edasi arenenud, et samm tundub mulle juba pisut igav - tahan traavi proovida, et rohkem end selles kindlamini tunda. Eelmise päeva harjutamised olid Gulliveril meeles ja ta liikus väga hästi. Lõpuks näis, et kõik on korras ja ma aitas K. uuesti selga. Enne muidugi olin küsinud, et kuidas ta end tunneb ja kas ta julgeb. Ta oli super, sest ta läks uuesti proovima. See näitab seda, et ta ei süüdista hobust vaid saab aru, et asi on tema enda tasemes alles. Sellised inimesed mulle väga meeldivad(kuigi mul on ka hetki, kus ma ütlen, et hobune on loll, aga tegelt ma tean juba poolelt sõnalt, et kui ma sedasi ütlen, olen mina kaks korda loll. Noh, see on umbes sama, kui ebaõnnestumise pärast kivi peksta - kergem hakkab ja siis võib edasi mõistuse juures olla).
Edasi läks ratsanikul Anna õhutusel ja kaasabil superhästi! Ta suutis end lõdvaks lasta ja oli näha, et hobusel on mõnus - kohati vaata, et ta magama ei jää :D . Siis proovisime peatumist ja edasi minekut. Kõik tuli välja ja seda ilma igasuguste ratsmeteta! Tal oli ainus abivahend tema keha, tasakaalu muutmine ja lakk - kõik! Arvestamata ei tohi jätta asjaolu, et Gulliver on siiski tunnihobusena töötanud, kus ta on õppinud survet mitte tähele panema.
Korra juhtus veel, et Gulliver ehmus koera kausi kolina peale, kuid kuna ratsanik oli suutnud end juba nii parasjagu lõdvestada ja ta hobust kõik see aeg silitas, siis ei pidanud hobune seda kolinat ära jooksmis vääriliseks. Ratsanikust oli väga tubli, et ta selle peale end tikuks krampi ei tõmmanud ja silitamist ei lõpetanud. Ma kaifisin tohutult seda, KUI vähese ajaga ta suutis minna hobuse astumisega kaasa.
Kui asjad nii edasi lähevad, siis sõidab see tüdruk varsti traavi, nii et pole asigi. Mul on mingis mõttes kahju, et mina nii ei alustanud, kes teab, äkki oleksin ma praeguseks juba päris proff :P (nali muidugi). Tehke järgi!
1 kommentaar:
Aitäh võimaluse eest ratsapatsutada ;) ja muidugi pole ükski loom loll olla - see oskus on jah ainult inimestel :)
Postita kommentaar