Olen pikka aega tahtnud kirjutada sellest, kuidas ma tasakaalu hoidmiseni traavis jõudsin. Parandan selle vea täna. Olgu öeldud, et see post on pühendatud Marjule, kes minu blogist innustununa täna sadulata sõitmas käis (olen absoluutselt meelitatud ja omakorda tema teost innustunud).
Nagu ma varem olen öelnud on sadulata hobuse seljas oluline teha mitte midagi ja kujutleda, et sa seisad püsti - vahe ainult sellest, et jalad ei puuduta maad ja hobune on jalge vahel. Tuleb lasta gravitatsioonil teha oma tööd ning selle vastu mitte võidelda - jalad rippugu nii, et on riputud. Ülakeha peab olema otse - püsti olles ja kõndides sa ju ei kõnni ei ette kummargil ega taha painutatult. Pepust nii palju, et kõik vist on elus korra vähemalt istunud rätsepaistes. Kui pole, siis proovigu kohe järgi. Hea sügavalt sadulas istumine tähendab toetuda pepul samadele kohtadele kui rätsepaistes sirge seljaga! istudes.
Niisiis, kui see kõik eelnev olemas, võib valmis olla sõiduks. Kuna ma kõnnis suudan seda kehahoiakut juba hoida ja teha mittemidagi, siis edasi olen ma läinud traavi peale. Traavis sama asja hoida on pisut keerukam, sest refleks on, et tuleb kinni hoida, selle asemel et usaldada oma keha. Ma väidan (võimalik, et lollust, aga hetkel ma seda veel ei tea, äkki keegi parandab siis), et kui hobusel on kompensatsiooniliigutused, nii on ka inimesel. Selleks, et need liigutused töötaksid inimese enda kasuks, tuleb oma keha suuta lõdvestada (aga lõdvestumine tänapäeva maailmas on nii või teisti keeruline, selleks pole hobust jalge vahele üldse vaja, et raske oleks).
Mulle väga meeldib ka Anna toodud seebinäide - kui sa märja käega seepi pigistad, siis mis seep teeb? Libiseb ära. Sama juhtub inimesega hobuse seljas, kui ta hakkab end kramplikult kinni hoidma - hobune libiseb jalge vahelt ära, keha kaldub ette ja pepu sügavalt sadulast välja. Niikui keha ette kaldub, on tasakaal läinud ja rütmiga kaasa minekust pole juttugi.
Mõni päev tagasi elukaaslast selga pannes ja seda teooriat rääkides kaebas ta, et aga jalad ju tolgendavad ja tonksuvad vastu hobust nii nagu tühjad jalused, mis on unustatud üles panemata. Mõtlesin selle üle natuke ja jõudsin järeldusele, et jah, esialgu tõesti see on nii(mul oli ka ja ma veel imestasin selle üle, et miks nii ja mis teistel sedasi pole), kuni inimene suudab minna rütmiga kaasa. Sealt edasi jalad enam jalust ei mängi. Miks? Sellele ma vastata ei oska. Äkki targemad oskavad? Igal juhul ajahetkest, kui jalad enam lahtiseid jaluseid ei mängi, liiguvad asjad õiges suunas.
Kogu seda teooriat meeles pidades olen ma püüdnud nüüd traavi harjutada. Sellises vaikses traavis suudan ma sõita käed lahti st ma ei otsi abi enam lakast ja võin vajadusel hobust ka juhtida. Rütm on mul alati läinud sassi sellel hetkel kui ma hakkan mõtlema - siis on kohe keha ees, pepu sadulast väljas ja ma mängin jälle põrkepalli. Mitte mõtlemiseks peaks igaüks leidma endale ise nipi - kas paneb mõttes kokku õhtust menüüd või tõstab ühte ja teist kätt nina ja pea peale vaheldumisi (viimase teooria pistsin ma Annalt pihta)... Oma tegevusest väga teadlik olla ei ole ühesõnaga kasulik, sest kui tähelepanu koondub tegevusele, siis see tekitab iseenesest kontrolliva pilgu ja kriitilisuse, sealt edasi on juba tee rütmist välja minekule suht kindel ;). Minu nipp uuesti lõdvestumiseks on mõte, et me oleme siin hobusega koos ja me teeme ühte asja. Tiimi värk. Muidugi aitab mind ka minu üldinse soov hobusega st loodusega ühte sulanduda (perverdid mõelgu mida tahavad ja lugegu palun mõnda teist blogi).
Viimati platsil vaikselt traavides (enne kui ma jõudsin mõtlema hakata oma tegevuse üle) oli mul juba raske aru saada sellest, et mismoodi mu keha nii hobusega kaasa läheb, et mul on tunne nagu ta astuks minu eest ja mina astun kaasa, mis sest, et ma midagi ei tee. Sellele on ilmselt ka lihtne seletus - kehamälu. Seesama kehamälu aitab inimest hiljem (vähemalt mind aitas) ka sadulaga istudes. Enam ei ole jalad kinni vaid lukustuvad põlvedest ainult selleks hetkeks, kui hobune pidurdab. Ehk et pärast sadulas on ka lihtsam ja pole tarvis teha muud, kui usaldada oma kehamälu. Ka on istak hiljem sadulas hoopis-hoopis parem.
Kui aga mõistus jälle mängu tuleb ja kontrollida tahab, siis see sadulata kogemus muidugi ei aita.... Kehamälu toimib otseloomulikult ka teistpidi - kui nüüd värskelt sadulast tulla ja esimest korda sadulata hobuse selga istuda, siis kõik vead, mis sadulas on olnud, tulevad karmimalt esile ;) (kah omal nahal proovitud). Kui varem istakut ei olnud, aga oli illusioon, et on, siis ilma sadulata saad oma illusioonist väga teravalt aru (näitan jälle sõrmega endale).
***
Eile Gulliveri seljast maha tulles mõtlesin selle üle, et usaldus ongi üks mõnus ja vabastav asi :) ning et kahte korraga - ennast ja hobust usaldada sealjuures kõike paranoiliselt mitte kontrollida on ikka paras pähkel küll (mina olen ju veel nii andekas kuju, et tihti usaldan ma hobust rohkem, kui iseennast)... Ma õpin ja olen umbes veerandikul teel sellest ning luban endal enese üle pisut uhke olla. Loodan, et keegi tänasest postist sh ka Marju ise, endale siit midagi abiks leidis ja kõrva taha panna sai.
EDIT: Ühe olulise asja seoses oma keha usaldamisega unustasin ütelda - kui hobune sõidab ringil (no meie plats on suht pisike ja seal mängib see suurt rolli), siis on absoluutselt loomulik, et inimese keha kaldub pisut kaasa ja ta toetub rohkem sisemisele pepupõsele. Seda tuleb lubada kehal teha, et mitte põntsuma hakata ja alla kukkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar