Ei tahtnud eelmist posti väga pikaks ajada aga tahaks ära kirjutada, mis vahepeal veel oleme teinud.
Ükspäev tundsin end emotsionaalselt täiesti kohutavalt halvasti ja otsustasin minna Gulliveri juurde mittemidagi tegema. Leidsin nad keset koplit. Gulliver seisis paigal seni, kuni ma talle pai tegin ja teda patsutasin. Kui ma maha istusin, siis ta võttis kätte ja läks üsna pea paremat rohtu otsima. Minu maha istumise peale tulid teised ka mind uudistama. Raven oli koguni nii julge poiss, et nuusutas ninaga üle kogu mu näo, mina samal ajal palvetasin, et ehk ma ei lõhna ei saia, leiva ega porgandi järele. Õnneks ei lõhnanud.
Kuna mina olen pisike, rohi aga pikk ja kari oli väga hajali, hakkas mul peatselt natuke igav ja ma jalutasin Gulliverile järgi. Ta seisis taas paigal, kui ma teda rahulikult patsutasin ja kallistasin. Siis mõtlesin, et ei tea, kas ta laseb mul endale selga hüpata ja kuidas see õnnestub. Varem kui ma üritasin või aias harjutasin, et tulnud see mul kuidagi välja. Seekord tuli ja kõik sujus. Edasi tegin ma mittemidagi ja lihtsalt olin seal. Mingil ajahetkel (kes teab, millal see võis olla, kella ja aja unustan ma nende juures tihti ära) tulid teised vaatama, mis selle Gulliveriga seal toimub. Edasi juhtus midagi huvitavat - kõik, kes mind uurima või nuusutama tulid, ajas Gulliver laiali enda ümbert. Ka need, kellega ma tean, et ta miilustab ja hästi läbi saab. Põhjuseks ei saanud ka maius olla, sest mu taskud olid sajaga tühjad ja seda olin ma neile enne näidanud. Hea küll, esiagu ei osanud ma sellest midagi arvata ega järeldada, peale ahah tegemise.
Varsti liikusime me kodu poole talli juurde tukkuma. Ma ei tea, kas on ilus või inetu olla tukkuva hobuse seljas, aga ma tahtsin oma kehaga tunda, mis juhtub hobuse lihaste ja kehaga siis kui ta magab. Kõik lihased muutuvad hästi lõdvestunuks ja ta tõepoolest magab :).
Siis saabusid Anna, Regne ja Tiia, kes lasid pisikesed ponivarsad koos emmedega esimest päeva õue. Elevust jätkus tükiks ajaks. Lõpuks otsustasin minagi maha ronida, tänasin hobust ja lahkusin koplist. See mis ma edasi nägin on päris oh.. ei teagi omadussõna. Kõik need, kelle Gulliver oli enne minema ajanud, kui ma seljas olin, tulid nüüd ja ta ei ajanud neid enam kusagile, nuusutati, sügati selga jne. Arvake, mida tahate, aga mina usun, et see loom kaitseb mind :) . Seljas olemisest ma võin aru saada - minu pinget karjaliikmete liginemisest võib olla tunda, aga kuidas seletada seda, kui me pole füüsilises kontaktis, ma tunnen kerget ahistatust karja poolt ja ta siis platsi mu ümber puhtaks lööb?
Varustuse kasutamisest
Kuna Manni oli suutnud oma jalga vigastada siis ma mõtlesin, et jube kurb, et Regne sõita ei saa. Nii ma mõtlesin, et las proovib Gulliveriga käia ja siis ma näen kah, mida ta oskajama inimesega teeb - endal ka õppida. Sellele otsusele järgnes varustuse külge ajamine ja selgitused minu jaoks. Anna näitas, mida ma saaksin teha ja kuidas suulisi kasutada, et ma hobusele haiget ei teeks. Ka sain ma teada nõksu, kuidas talle valjaid saada pähe nii, et ise üleni higiseks ei läheks. Ühtlasi selgus seal ka see, MIKS ta ei lase endale neid väga kergelt suhu panna - talle on neid vastu hambaid surutud ja seetõttu ta ei taha neist miskit teada, sest see on ebameeldiv tunne (pean pattu tunnistama, et on isegi sedasi tehtud).
Läksime välja platsile ja Anna seletas edasi Gulliveri vigu ja kuidas neid leevendada. Vaevalt, et päris lahti saada. Kokkuvõttes oli ta väga tubli.
Ahjaa, eelmises postis unustasin öelda, et kui ma talle suulised suhu panin pidusse viimiseks, siis esimese asjana aeti lõuad risti, aga kuna ma ei jäänud nende otsa rippuma, siis hakati neid närima ja lõdvestuti kiirelt.
Nipid algajale: hobusele suulise suhu panekuks libista oma sõrm õrnalt tema suunurka ja sealt pisut suhu - ta avab sulle ise suu. Ära kunagi suru suulist vastu hambaid, see on ebameeldiv ja nii saab tulemuseks sinu ja hobumaadluse.
Ükspäev tundsin end emotsionaalselt täiesti kohutavalt halvasti ja otsustasin minna Gulliveri juurde mittemidagi tegema. Leidsin nad keset koplit. Gulliver seisis paigal seni, kuni ma talle pai tegin ja teda patsutasin. Kui ma maha istusin, siis ta võttis kätte ja läks üsna pea paremat rohtu otsima. Minu maha istumise peale tulid teised ka mind uudistama. Raven oli koguni nii julge poiss, et nuusutas ninaga üle kogu mu näo, mina samal ajal palvetasin, et ehk ma ei lõhna ei saia, leiva ega porgandi järele. Õnneks ei lõhnanud.
Kuna mina olen pisike, rohi aga pikk ja kari oli väga hajali, hakkas mul peatselt natuke igav ja ma jalutasin Gulliverile järgi. Ta seisis taas paigal, kui ma teda rahulikult patsutasin ja kallistasin. Siis mõtlesin, et ei tea, kas ta laseb mul endale selga hüpata ja kuidas see õnnestub. Varem kui ma üritasin või aias harjutasin, et tulnud see mul kuidagi välja. Seekord tuli ja kõik sujus. Edasi tegin ma mittemidagi ja lihtsalt olin seal. Mingil ajahetkel (kes teab, millal see võis olla, kella ja aja unustan ma nende juures tihti ära) tulid teised vaatama, mis selle Gulliveriga seal toimub. Edasi juhtus midagi huvitavat - kõik, kes mind uurima või nuusutama tulid, ajas Gulliver laiali enda ümbert. Ka need, kellega ma tean, et ta miilustab ja hästi läbi saab. Põhjuseks ei saanud ka maius olla, sest mu taskud olid sajaga tühjad ja seda olin ma neile enne näidanud. Hea küll, esiagu ei osanud ma sellest midagi arvata ega järeldada, peale ahah tegemise.
Varsti liikusime me kodu poole talli juurde tukkuma. Ma ei tea, kas on ilus või inetu olla tukkuva hobuse seljas, aga ma tahtsin oma kehaga tunda, mis juhtub hobuse lihaste ja kehaga siis kui ta magab. Kõik lihased muutuvad hästi lõdvestunuks ja ta tõepoolest magab :).
Siis saabusid Anna, Regne ja Tiia, kes lasid pisikesed ponivarsad koos emmedega esimest päeva õue. Elevust jätkus tükiks ajaks. Lõpuks otsustasin minagi maha ronida, tänasin hobust ja lahkusin koplist. See mis ma edasi nägin on päris oh.. ei teagi omadussõna. Kõik need, kelle Gulliver oli enne minema ajanud, kui ma seljas olin, tulid nüüd ja ta ei ajanud neid enam kusagile, nuusutati, sügati selga jne. Arvake, mida tahate, aga mina usun, et see loom kaitseb mind :) . Seljas olemisest ma võin aru saada - minu pinget karjaliikmete liginemisest võib olla tunda, aga kuidas seletada seda, kui me pole füüsilises kontaktis, ma tunnen kerget ahistatust karja poolt ja ta siis platsi mu ümber puhtaks lööb?
Varustuse kasutamisest
Kuna Manni oli suutnud oma jalga vigastada siis ma mõtlesin, et jube kurb, et Regne sõita ei saa. Nii ma mõtlesin, et las proovib Gulliveriga käia ja siis ma näen kah, mida ta oskajama inimesega teeb - endal ka õppida. Sellele otsusele järgnes varustuse külge ajamine ja selgitused minu jaoks. Anna näitas, mida ma saaksin teha ja kuidas suulisi kasutada, et ma hobusele haiget ei teeks. Ka sain ma teada nõksu, kuidas talle valjaid saada pähe nii, et ise üleni higiseks ei läheks. Ühtlasi selgus seal ka see, MIKS ta ei lase endale neid väga kergelt suhu panna - talle on neid vastu hambaid surutud ja seetõttu ta ei taha neist miskit teada, sest see on ebameeldiv tunne (pean pattu tunnistama, et on isegi sedasi tehtud).
Läksime välja platsile ja Anna seletas edasi Gulliveri vigu ja kuidas neid leevendada. Vaevalt, et päris lahti saada. Kokkuvõttes oli ta väga tubli.
Ahjaa, eelmises postis unustasin öelda, et kui ma talle suulised suhu panin pidusse viimiseks, siis esimese asjana aeti lõuad risti, aga kuna ma ei jäänud nende otsa rippuma, siis hakati neid närima ja lõdvestuti kiirelt.
Nipid algajale: hobusele suulise suhu panekuks libista oma sõrm õrnalt tema suunurka ja sealt pisut suhu - ta avab sulle ise suu. Ära kunagi suru suulist vastu hambaid, see on ebameeldiv ja nii saab tulemuseks sinu ja hobumaadluse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar