Kuna mu unistuseks on ühel päeval sõita nii, et ühtegi nööri ümber Gulliveri pole, siis peame me õppimist alustama algusest.
Ah, et mis mõttes peab temaga uuesti õppima? Sest tema jaoks seostub tööga ja kõikide märguannetega justnimelt see varustus, mida ma ta külge ei taha. Ma olen absoluutselt teadlik, et ma olen enda oskuste juures võtnud endale tohutult suure ülesande, aga ma usun, et miski ei käi üle jõu, kui midagi väga soovida ja tahta. Muidugi on mul ka raskeid hetki, sest ma vihastan enese oskamatuse peale nii jubedalt, et peaksin vist kuskile jahukoti panema, millele saaks ohutult ennast vigastamata paar hoopi laduda(tegelt ma ei ole vägivaldne)... Õnneks on olemas Anna, kes mind ikka maa peale toob, öeldes, et ma ei peagi ja ei saagi osata. Ma olen isegi tubli, ütleb ta. See on tegelikult mul ka kõiges muus, et ma kipun endale seadma ebareaalselt kõrgeid ootusi, mida vahel ongi võimatu püüda. Ma hindan Gulliveri nii tohutult, et ma seda sõnades väljendada ei suuda - ta õpetab iga korraga aina rohkem ja rohkem ja ta õpetab mind kannatlikus ja lisaks kõigele ka seda, et ma pean õppima endalt mitte liiga palju nõudma. Ma iga kord kodus vaatan teda mõttes ja mõtlen, et kuidas temas on seda arukust niisama, mida minul oleks vaja, aga kuna pole sünniga kaasa antud, siis pean ma õppima.
Minu jaoks on raske koht väikeste eesmärkide seadmine, aga just seda pean ma õppima, kui ma tahan ühel päeval ilma köiteta ratsutada.
See oli vist kolmapäeval, kui ma peale oma edukat traavi päeva jälle hobuse selga ronisin. Seekord otsustasime koplisse esialgu mitte minna. Mu enesetunne oli kohutav - iga lihas oli valus ja millegipärast tundsin ma end muidu ka halvasti (kodus selgus mu halva enesetunde põhjus - 37 palavik). Aga tühja sellest. Tegime piiramata platsil ringe. Eesmärgiks oli, et ta liigub ringil ja ei söö. Nojah... ega see libedalt ei läinud, sest ta nii mõnedki korrad pani ringi pealt lihtsalt jooksu karja poole tagasi iga kord muidugi avastades, et ta päriselt nende juurde siiski ei saa. Ma olin tubli, sest paaril korral õnnestus mul ära tabada hetk, kui ta minema hakkas. Tema muidugi jube kaval - keeras oma pea sinna, kuhu me minemas olime aga tagumik läks juba vaikselt temale soovitud suunas ja siis kohe pea ka järgi. Kui ma selle sekundmurdosa mööda lasin, kui ta minemas oli, siis ta läkski ja kõik. Aga lõpuks suutsime ikkagi jääda ringile püsima ja ma võisin hakata proovima uut asja - peatumist ainult oma keha asendi muutmise abil + pisut ratsmetest väike tõmme. Suunal kodust eemale see meil ka õnnestus, vastupidi veel mitte. Tahab harjutamist. Seda enam on äge, et tänane õpilane sai sellega imelihtsalt hakkama. Vaata ja kadesta heas mõttes st imetle. Kuid õpilane peabki saama õpetajast targem ;) (ja mina tegelt pole ju mingi õpetaja).
Mingil hetkel tekkis Annal mõte, et äkki läheme teeme koplis ikkagi tiiru galoppi. Ma tundsin end nii pimedas punktis, et ma mõtlesin - siit minu lendurikarjäär algab. Iga püüdega kodust eemalduda pani Gulliver kodu poole ajama. Oi, mu lihased! Need olid ka midagi tegemata nii pinges, et mul oli keeruline end lõdvestada rääkimata sellisest järsku pööret sisaldavas traavis(ma üritasin ju eelmisel päeval Annaks hakata, aga ma panin totaalselt mööda ja sellest mu lihased haigeks jäid). Lõpetasime igaks juhuks selle inimkatse ära, sest ilmselgelt oli asi vormis olekust väga kaugel.
Tänaseks on lihased enam-vähem ok, kui nüüd ainult palavik ka mööda läheks....
Ah, et mis mõttes peab temaga uuesti õppima? Sest tema jaoks seostub tööga ja kõikide märguannetega justnimelt see varustus, mida ma ta külge ei taha. Ma olen absoluutselt teadlik, et ma olen enda oskuste juures võtnud endale tohutult suure ülesande, aga ma usun, et miski ei käi üle jõu, kui midagi väga soovida ja tahta. Muidugi on mul ka raskeid hetki, sest ma vihastan enese oskamatuse peale nii jubedalt, et peaksin vist kuskile jahukoti panema, millele saaks ohutult ennast vigastamata paar hoopi laduda(tegelt ma ei ole vägivaldne)... Õnneks on olemas Anna, kes mind ikka maa peale toob, öeldes, et ma ei peagi ja ei saagi osata. Ma olen isegi tubli, ütleb ta. See on tegelikult mul ka kõiges muus, et ma kipun endale seadma ebareaalselt kõrgeid ootusi, mida vahel ongi võimatu püüda. Ma hindan Gulliveri nii tohutult, et ma seda sõnades väljendada ei suuda - ta õpetab iga korraga aina rohkem ja rohkem ja ta õpetab mind kannatlikus ja lisaks kõigele ka seda, et ma pean õppima endalt mitte liiga palju nõudma. Ma iga kord kodus vaatan teda mõttes ja mõtlen, et kuidas temas on seda arukust niisama, mida minul oleks vaja, aga kuna pole sünniga kaasa antud, siis pean ma õppima.
Minu jaoks on raske koht väikeste eesmärkide seadmine, aga just seda pean ma õppima, kui ma tahan ühel päeval ilma köiteta ratsutada.
See oli vist kolmapäeval, kui ma peale oma edukat traavi päeva jälle hobuse selga ronisin. Seekord otsustasime koplisse esialgu mitte minna. Mu enesetunne oli kohutav - iga lihas oli valus ja millegipärast tundsin ma end muidu ka halvasti (kodus selgus mu halva enesetunde põhjus - 37 palavik). Aga tühja sellest. Tegime piiramata platsil ringe. Eesmärgiks oli, et ta liigub ringil ja ei söö. Nojah... ega see libedalt ei läinud, sest ta nii mõnedki korrad pani ringi pealt lihtsalt jooksu karja poole tagasi iga kord muidugi avastades, et ta päriselt nende juurde siiski ei saa. Ma olin tubli, sest paaril korral õnnestus mul ära tabada hetk, kui ta minema hakkas. Tema muidugi jube kaval - keeras oma pea sinna, kuhu me minemas olime aga tagumik läks juba vaikselt temale soovitud suunas ja siis kohe pea ka järgi. Kui ma selle sekundmurdosa mööda lasin, kui ta minemas oli, siis ta läkski ja kõik. Aga lõpuks suutsime ikkagi jääda ringile püsima ja ma võisin hakata proovima uut asja - peatumist ainult oma keha asendi muutmise abil + pisut ratsmetest väike tõmme. Suunal kodust eemale see meil ka õnnestus, vastupidi veel mitte. Tahab harjutamist. Seda enam on äge, et tänane õpilane sai sellega imelihtsalt hakkama. Vaata ja kadesta heas mõttes st imetle. Kuid õpilane peabki saama õpetajast targem ;) (ja mina tegelt pole ju mingi õpetaja).
Mingil hetkel tekkis Annal mõte, et äkki läheme teeme koplis ikkagi tiiru galoppi. Ma tundsin end nii pimedas punktis, et ma mõtlesin - siit minu lendurikarjäär algab. Iga püüdega kodust eemalduda pani Gulliver kodu poole ajama. Oi, mu lihased! Need olid ka midagi tegemata nii pinges, et mul oli keeruline end lõdvestada rääkimata sellisest järsku pööret sisaldavas traavis(ma üritasin ju eelmisel päeval Annaks hakata, aga ma panin totaalselt mööda ja sellest mu lihased haigeks jäid). Lõpetasime igaks juhuks selle inimkatse ära, sest ilmselgelt oli asi vormis olekust väga kaugel.
Tänaseks on lihased enam-vähem ok, kui nüüd ainult palavik ka mööda läheks....
4 kommentaari:
Mulle meeldib su suhtumine oma hobusesse - see, et tahad temaga koostööd teha, mitte nõuda, ja et hobuse heaolu loeb sulle niivõrd palju.
Sellegipoolest on hobune suur ja tugev ning käitub tihti vastavalt oma instinktidele, mistõttu ei saa silmi kinni pigistades ainult ühes suunas edasi tungida, vaid peab arvestama erinevate olukordadega. Lastes hobusel mitmeid kordi ratsaniku all ära joosta oma valitud suunas, lastes tal pesemise ajal mitu korda sinu poole kabjaga lüüa või ähvardada jms - selliste asjade suhtes PEAB midagi ette võtma, vastasel juhul kasvab ta sul peagi ülekäte. Ning pakkuda teraapiatundideks hobust, kelle kohta sa tead, et võib olla tormakas või ehmatav - see on ju lausa ohtlik! Seekord läks õnneks küll, jah, aga inmesed võivad kukkudes halvasti vigastada saada, rääkimata pikaajalise hirmu tekitamisest (kui teraapiatundide eesmärk on pigem inimest rahustada ja julgustada).
Su eesmärgid on väga ilusad ja õiged, aga nende saavutamiseni läheb aega, nagu sa isegi kirjutasid. Andes hobusele teada, et jalaga virutamine ei ole soovitud tegevus, ei teosta sa mingit vägivalda ta vastu. Harjutades ilma varustuseta sõitu esialgu piiratud platsil (kuni suurem kontroll hobuse üle saavutatud on), on see ohutum sulle ning kasulikum hobusele, kes ei õpi rumalat kommet teiste juurde tagasi joosta.
Ma usun, et sellistele pisiasjadele mõeldes jõuad oma eesmärkideni palju lihtsamalt ning kiiremini, ilma ennast ega teisi ohtu panemata. ;)
Ma väga hindan Sinu arvamust ja aitäh seda avaldamast. Osalt olen Sinuga väga nõus, teiselt osalt arutleks natuke vastu.
See, et kinnisel platsil hakata teda otsast õpetama, on igal juhul hea mõte ja selle nõuande panen ma kõrva taha :). Ühtlasi katsun sinna platsile, kus ma teraapiat teha tahan, edaspidi igapäevaselt jõuda, et Gulliver harjuks nii jaanalindude kui selle koeraga. On täiesti selge, et ma pean ise ta enne turvaliseks sõitma, kui ma saan päriselt sinna niimoodi inimesi selga panna (hetkel on jaanalindude juures ainuke võimalik kinnine plats).
Küll aga arvan, et inimesed, kes ratsutama tulevad, peavad arvestama sellega, et nad võivad kukkuda. Ma ei lase mitte kedagi hobuse selga, kes kujutleb, et ratsutamine on saja protsendiliselt ohutu– olgu või teraapia vormis. Ka kavatsen ma kõigilt uurida nende suhtumist looma, ratsutamisse ja uurida nende eesmärkide kohta. ERITI, et mina pole mingi terapeut ega treener. Ma lihtsalt võingi jagada vaid seda, mis mul on – oma teadmisi ja oma armastust nende suursuguste loomade vastu.
Veelkord aitäh arvamust avaldamast – mina veel mõtlesin, et minu tegemised suurt kellegi korda ei lähe ;).
Selle postituse kohapealt nõustun ma Ingritiga, Sa võitled nii tugevalt steki ja varustuse vastu. Alati ei ole need asjad kurjast. Hobust kasvata nagu last - selleks, et ta oleks õnnelik on vaja talle luua kindlad piirid ja selgelt näidata kuidas neis piirides püsitakse. See ei ole vägivald, ega ahistamine. Ja nagu sa ise väitsid , siis Su eesmärgid teraapia osas on natuke suured tõepoolest. Vähemasti selles osas, et sa püüad omal käel katseekitusmeetodina neid läbi viia. Minu tagasihoidlik nüuanne oleks ehk alustada hobuse silitamisest ja kallistamisest ning kui asi ppeab jõudma ratsutamiseni , siis oleks mõistlik organiseerida vastavate oskuste ja tedmistega juhendaja :)
Ma mõtlen selle peale, aga siis, kui mu pea selgem on. Hetkel ma köhin endal kopse välja ja olen muidu voodis hale kuju.
Postita kommentaar