Tänane eesmärk: Harjumine, endiselt harjumine ja jätkata seda, mida eelmisel korral tegime ehk siis samm, peatumine ja traav.
Trennist
Täna olid millegi pärast kõik loomaaia loomad elavamad, häälekamad ja erksamad. Gulliver ei saanud samuti alla jääda. Aeda minnes teda need jaanalinnud esialgu ei huvitanud - mulle vaadati tohutute suurte küsivate silmadega otsa, et andku ma talle hoopis oma viimane leivatükk, mille lõhna ta tundis.
Lasin tal taaskord natuke nuuskida, aga kuna ta selle vastu suurt huvi üles ei näidanud, ronisin selga. Olin kõrva taha pannud Ingridi ütlemise, et peaks proovima oma kiitus ajastada PÄRAST kui ta on soovitu sooritanud ja ühtlasi ka Anna jutu märguannetest ja nende täpsusest.
Samm ringil tuli meil hästi välja, liikumaminekuga polnud pea kordagi mõtlemist. Kuna jaanalinnud sahmisid seal, siis ta selle koha peal, kus linnud olid, pisut proovis eemale viilida, aga mujal oli kenasti ringil ja nõustus ringil püsima ka juhtimise peale. Üldiselt ma ei sundinud teda, kui ta neid kõnni ajal ikka uurida tahtis. Olin trenni alguse poole nõus sellega kui ta palumata seisma jäi, et neid uudistada. Trenni lõpu poole ta enam ei tahtnud seisma jääda vaid talle piisas nende silma nurgast piilumisest.
Peatuste palumisel hakkasin jälgima iseennast - seda millise kohaga ma mida talle ütlen. Avastasin, et kui ma olen palunud tal peatuda, siis olen kasutanud seni ikka kogu jalga surumiseks ega pole teinud vahet säärel ja põlvel eraldi. Sama asi liikuma palumisel. Otseloomulikult eeldas hobune, et ta peab liikuma, kui avaldadakse survet ühte moodi. Mille järgi ta peakski vahet tegema, kui märguanne on sama aga soovid risti käivad? Nii pea kui olin oma viga mõistnud läks meil edasi terve trenn suurpäraselt! Soovisin liikuda - surusin ainult säärt, soovisin, et ta peatuks- surusin ainult põlve ja liigutasin tasakaalu taha. Alguses vajas ta selle muutuse mõistmiseks päitsmetest abi, aga mida kordus edasi, seda paremaks läks. Kiituse sai hetkel, mil ma nägin et jalad asetusid sekund tagasi paigale ja ta enam ei astu.
Seekord VÄGA oma märguannetele tähelepanu pöörates sattusin ma täna peale mõningaid peatumise kordusi totaalsesse hämmingusse. Palusin tal seisma jääda ja ta seisiski. Mitte kuskile ei hakanud enam astuma. Mõtlesin, et huvitav, miks ta seisab? Kas ta teeb hunnikut? Varasemates trennides oli ta ju alati kohe edasi kihutada tahtnud... Keerasin näo saba poole ei midagi. Täitsa imelik, ma palusin seista ja seisabki! Siis taipasin, et olin varem oma ebaselgete märguannetega tekitanud tal mingi teat. jada (kuidas seda nimetatigi?), et kui jääb seisma, siis ma olin palunud tal kohe edasi minna, mitte natukeseks seisma jäädagi. Hakkasin naerma enda tuutususe üle ja olin rõõmus, et olin suutnud end hobusele lõpuks ometi mõistetavaks teha.
Traavi mineku sain ma talle samuti nüüd hoopis kiiremini ja lihtsamalt selgeks, selleks oli vaja vaid paari kordust - hoidsin ühtlast (ma väga püüdsin, ausalt!) sääresurvet ja koputasin stekiga paar korda(mille ma nüüd olen soostunud trenni kaasa võtma, aga seda koputamiseks siiski), kui ta näis mu ühtlasest survest mitte aru saavat ja me sõitsime. Kohe, kui traavisamm käes, vabastasin igasugusest survest. Kui sammu tagasi tahtis ise minna - uuesti survet, kui jättis oma sammu mineku katki, vabastasin survest.
Tänased head: See, et ma sain aru, kus ma olin märguannetel vea teinud. Oma harjutuste plaani suutsin ma täna täita 101 %. Kuigi olin sellest ülimas vaimustuses, siis ronisin ma siiski hobus eseljast maha ega hakanud rohkem nõudma või harjutama kuni ta tüdineb.
Harjumise plaan... noh, see on sedasi, et kuidas seda mõõta? Kuna KÕIK loomad olid korraga täna ärevamad, siis kolm korda esines meil selliseid hüpakuid, aga need olid kordi rahulikumad ja vähem pöörlevad-tormlevad-tuisklevad, kui kunagi varem(või on minu tasakaal paem?). Niisiis, ma pakun et see läks meil ka päis okilt.
Tänased vead: Iseenda taskaalu kohta nuriseksin - kuna ma tegelesin enda märguannete kontrollimisega ja õige ajastusega, siis läksin ma ilmselt pisut krampi v ma ei tea - ei tundnud end täna just väga mugavalt. Muidugi see ka, et kuna ma oma hüpoteesi tõestuse juures ka pingsalt mõtlesin, siis see juba omakorda tegi mind mu liikumisest ja olemisest liialt teadlikuks. Aga - harjutame edasi!
Trennist
Täna olid millegi pärast kõik loomaaia loomad elavamad, häälekamad ja erksamad. Gulliver ei saanud samuti alla jääda. Aeda minnes teda need jaanalinnud esialgu ei huvitanud - mulle vaadati tohutute suurte küsivate silmadega otsa, et andku ma talle hoopis oma viimane leivatükk, mille lõhna ta tundis.
Lasin tal taaskord natuke nuuskida, aga kuna ta selle vastu suurt huvi üles ei näidanud, ronisin selga. Olin kõrva taha pannud Ingridi ütlemise, et peaks proovima oma kiitus ajastada PÄRAST kui ta on soovitu sooritanud ja ühtlasi ka Anna jutu märguannetest ja nende täpsusest.
Samm ringil tuli meil hästi välja, liikumaminekuga polnud pea kordagi mõtlemist. Kuna jaanalinnud sahmisid seal, siis ta selle koha peal, kus linnud olid, pisut proovis eemale viilida, aga mujal oli kenasti ringil ja nõustus ringil püsima ka juhtimise peale. Üldiselt ma ei sundinud teda, kui ta neid kõnni ajal ikka uurida tahtis. Olin trenni alguse poole nõus sellega kui ta palumata seisma jäi, et neid uudistada. Trenni lõpu poole ta enam ei tahtnud seisma jääda vaid talle piisas nende silma nurgast piilumisest.
Peatuste palumisel hakkasin jälgima iseennast - seda millise kohaga ma mida talle ütlen. Avastasin, et kui ma olen palunud tal peatuda, siis olen kasutanud seni ikka kogu jalga surumiseks ega pole teinud vahet säärel ja põlvel eraldi. Sama asi liikuma palumisel. Otseloomulikult eeldas hobune, et ta peab liikuma, kui avaldadakse survet ühte moodi. Mille järgi ta peakski vahet tegema, kui märguanne on sama aga soovid risti käivad? Nii pea kui olin oma viga mõistnud läks meil edasi terve trenn suurpäraselt! Soovisin liikuda - surusin ainult säärt, soovisin, et ta peatuks- surusin ainult põlve ja liigutasin tasakaalu taha. Alguses vajas ta selle muutuse mõistmiseks päitsmetest abi, aga mida kordus edasi, seda paremaks läks. Kiituse sai hetkel, mil ma nägin et jalad asetusid sekund tagasi paigale ja ta enam ei astu.
Seekord VÄGA oma märguannetele tähelepanu pöörates sattusin ma täna peale mõningaid peatumise kordusi totaalsesse hämmingusse. Palusin tal seisma jääda ja ta seisiski. Mitte kuskile ei hakanud enam astuma. Mõtlesin, et huvitav, miks ta seisab? Kas ta teeb hunnikut? Varasemates trennides oli ta ju alati kohe edasi kihutada tahtnud... Keerasin näo saba poole ei midagi. Täitsa imelik, ma palusin seista ja seisabki! Siis taipasin, et olin varem oma ebaselgete märguannetega tekitanud tal mingi teat. jada (kuidas seda nimetatigi?), et kui jääb seisma, siis ma olin palunud tal kohe edasi minna, mitte natukeseks seisma jäädagi. Hakkasin naerma enda tuutususe üle ja olin rõõmus, et olin suutnud end hobusele lõpuks ometi mõistetavaks teha.
Traavi mineku sain ma talle samuti nüüd hoopis kiiremini ja lihtsamalt selgeks, selleks oli vaja vaid paari kordust - hoidsin ühtlast (ma väga püüdsin, ausalt!) sääresurvet ja koputasin stekiga paar korda(mille ma nüüd olen soostunud trenni kaasa võtma, aga seda koputamiseks siiski), kui ta näis mu ühtlasest survest mitte aru saavat ja me sõitsime. Kohe, kui traavisamm käes, vabastasin igasugusest survest. Kui sammu tagasi tahtis ise minna - uuesti survet, kui jättis oma sammu mineku katki, vabastasin survest.
Tänased head: See, et ma sain aru, kus ma olin märguannetel vea teinud. Oma harjutuste plaani suutsin ma täna täita 101 %. Kuigi olin sellest ülimas vaimustuses, siis ronisin ma siiski hobus eseljast maha ega hakanud rohkem nõudma või harjutama kuni ta tüdineb.
Harjumise plaan... noh, see on sedasi, et kuidas seda mõõta? Kuna KÕIK loomad olid korraga täna ärevamad, siis kolm korda esines meil selliseid hüpakuid, aga need olid kordi rahulikumad ja vähem pöörlevad-tormlevad-tuisklevad, kui kunagi varem(või on minu tasakaal paem?). Niisiis, ma pakun et see läks meil ka päis okilt.
Tänased vead: Iseenda taskaalu kohta nuriseksin - kuna ma tegelesin enda märguannete kontrollimisega ja õige ajastusega, siis läksin ma ilmselt pisut krampi v ma ei tea - ei tundnud end täna just väga mugavalt. Muidugi see ka, et kuna ma oma hüpoteesi tõestuse juures ka pingsalt mõtlesin, siis see juba omakorda tegi mind mu liikumisest ja olemisest liialt teadlikuks. Aga - harjutame edasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar