Laupäeval said minu kaks vennapoega endale põhikooli lõputunnistused. Sel puhul löödi aeda püsti grillipidu ja tantsuplats. Kuna seal oli kohal ka palju pisikesi tegelasi ja perel polnud midagi väetise vastu, siis saadi ühel hetkel ka Gulliveril järel käidud. Ette ruttavalt ütleksin, et
peame selliseid jalutuskäike rohkem ette võtma.
Kuna Anna oli mulle mõned päevad tagasi seletanud miks ja kuidas varustust kasutatakse, siis otsustasin igaks sajaks petteks panna talle suulised suhu. Teekond oli siiski kaugemale kodust eemale ja ma polnud sajani kindel, mis ta teeb, kui auto väga lähedalt mööda sõidab (talvel ei teinud suurd miskit küll, aga mine sa tea). Ando tuli minuga kaasa ja ühel hetkel ütles ta väga mõistmatul häälel: "Ma ei saa aru, miks me mõlemad jala kõnnime?" . Nojah, ütlesin, et ise teab, kui alla käib ja aitasin ta selga. Gulliver jäi rahulikuks. Jäi rahulikuks ka siis, kui autod möödusid. Üleüldse oli mul näpu otsas pisut ärevil kuid siiski lõdvestunud hobune.
Aeda sisenedes läks olukord ärevamaks, sest seal oli nonstop haukuv koer ja siis oli tarvis tammuda ümber minu. Läksime aiast välja ja jalutasime seal, kus koeri polnud ja ümber vaikus. Gulliver rahunes ja edasi võis tema selga ka lapsi panna, et teha väga väikesed ringid. Vend oli esialgu kõrval ja turvas igaks juhuks. Tegelt polnud vaja, sest näis, et Gulliver jälgis üldiselt vägagi mind - kuna mina jäin ümbritseva suhtes rahulikuks, siis polnud temal ka põhjust midagi ette võtta. Lapsed sõidutatud ja mõned täiskasvanud ka, olime valmis asuma tagasi koduteele.
Enne seda käisime veel venna aiast läbi teatamas, et Gulliver läheb nüüd koju. Seal oli üks vennanaise sõbranna, kes oli hobusest aias täiesti lummatud. Ta oli oma elus saanud kaks korda hobuse ninale pai teha. Ta ütles, et Gulliveril on väga ilusad/kõnekad silmad. Kutsusin ta meiega kaasa, rahulikkumasse kohta st koerast eemale ja ärgitasin teda hobust kallistama. Esialgu Gulliver tammus pisut ja me ootasime ega teinud midagi, kui ta korraks paigale jäi seisma ja vaatama, mis värk,siis ma kallistasin Gulliveri ise (ma ei tea kas, aga näib, et kuna ma olen seda teinud siis, kui on olnud kõik rahulik ja paigas tema jaoks nagu koplis teiste juures, siis on see tema jaoks rahustav märk) ja selle peale ta rahunes. Naine lähenes talle ettevaatlikult ning võttis hobuse kaela ümbert kinni. Tema õhtu oli sellest hetkeks ilmselt pikaks ajaks tehtud.
Asusime koduteele. Saatjate kamp oli suurenenud paari lapse võrra. Naljakas, et teel kodu poole vaatas Gulliver totaalselt mind ja järgis eeskuju(kodust eemale oli ta kraadi võrra erksam jälgima) - kisavad ja jooksvad lapsed ei seganud teda üldse. Kui mina hakkasin jooksma, hakkas tema ka, nii me traavisime pisut. Kui ma aeglustasin käiku ja kõndi läksin, läks tema ka. Kuigi ma arvasin, et kuna kodu nii nii paistab, siis ma ilmselt pean temaga koduni välja jooksma, sest ma ei saa teda pidama (ratsmed sidusin talle juba esimesel hetkel aias olles kukla peale kinni, sest mul ei läinud neid vaja. Nöör oli küll läbi suulise, aga ma ei usu, et see oleks teda pidurdanud, kui ta oleks minna tahtnud). Ei midagi seesugust. Proovisin teist korda veel. Sama asi - hobune peatus kohe, kui mina peatusin. See, kui lapsed temast mööda jooksid ei muutnud isegi mitte tema rütmi, ükskõik kas see oli samm või traav. Kõrvu ka ei pannud liigutama...
Kokkuvõttes oli see minule jube hea õppetund, sest olgugi, et ma olin valvel, ei tekkinud mul kordagi vajadust teda kuidagi kinni või tagasi hoida. Olgugi, et ka tema oli valvel, siis oli ta kõik selle aja, kui see lõugav koer väga tema lähedal välja arvata, lõdvestunud. Isegi koera juurest eemaldudes tuli see lõdvestumine kiiresti. Lapsi sõidutades näris suulist ja käitus nagu proff :) . Oli täiesti kirjledamatu tunne näha, et see hobune usaldab mind ja kui palju veel! Tema usaldamine mõjutab ta käitumist ja tema käitumine minu oma ja see omakorda jälle tema jne. Me olemegi nüüd partnerid, me oleme sõbrad.
peame selliseid jalutuskäike rohkem ette võtma.
Kuna Anna oli mulle mõned päevad tagasi seletanud miks ja kuidas varustust kasutatakse, siis otsustasin igaks sajaks petteks panna talle suulised suhu. Teekond oli siiski kaugemale kodust eemale ja ma polnud sajani kindel, mis ta teeb, kui auto väga lähedalt mööda sõidab (talvel ei teinud suurd miskit küll, aga mine sa tea). Ando tuli minuga kaasa ja ühel hetkel ütles ta väga mõistmatul häälel: "Ma ei saa aru, miks me mõlemad jala kõnnime?" . Nojah, ütlesin, et ise teab, kui alla käib ja aitasin ta selga. Gulliver jäi rahulikuks. Jäi rahulikuks ka siis, kui autod möödusid. Üleüldse oli mul näpu otsas pisut ärevil kuid siiski lõdvestunud hobune.
Aeda sisenedes läks olukord ärevamaks, sest seal oli nonstop haukuv koer ja siis oli tarvis tammuda ümber minu. Läksime aiast välja ja jalutasime seal, kus koeri polnud ja ümber vaikus. Gulliver rahunes ja edasi võis tema selga ka lapsi panna, et teha väga väikesed ringid. Vend oli esialgu kõrval ja turvas igaks juhuks. Tegelt polnud vaja, sest näis, et Gulliver jälgis üldiselt vägagi mind - kuna mina jäin ümbritseva suhtes rahulikuks, siis polnud temal ka põhjust midagi ette võtta. Lapsed sõidutatud ja mõned täiskasvanud ka, olime valmis asuma tagasi koduteele.
Enne seda käisime veel venna aiast läbi teatamas, et Gulliver läheb nüüd koju. Seal oli üks vennanaise sõbranna, kes oli hobusest aias täiesti lummatud. Ta oli oma elus saanud kaks korda hobuse ninale pai teha. Ta ütles, et Gulliveril on väga ilusad/kõnekad silmad. Kutsusin ta meiega kaasa, rahulikkumasse kohta st koerast eemale ja ärgitasin teda hobust kallistama. Esialgu Gulliver tammus pisut ja me ootasime ega teinud midagi, kui ta korraks paigale jäi seisma ja vaatama, mis värk,siis ma kallistasin Gulliveri ise (ma ei tea kas, aga näib, et kuna ma olen seda teinud siis, kui on olnud kõik rahulik ja paigas tema jaoks nagu koplis teiste juures, siis on see tema jaoks rahustav märk) ja selle peale ta rahunes. Naine lähenes talle ettevaatlikult ning võttis hobuse kaela ümbert kinni. Tema õhtu oli sellest hetkeks ilmselt pikaks ajaks tehtud.
Asusime koduteele. Saatjate kamp oli suurenenud paari lapse võrra. Naljakas, et teel kodu poole vaatas Gulliver totaalselt mind ja järgis eeskuju(kodust eemale oli ta kraadi võrra erksam jälgima) - kisavad ja jooksvad lapsed ei seganud teda üldse. Kui mina hakkasin jooksma, hakkas tema ka, nii me traavisime pisut. Kui ma aeglustasin käiku ja kõndi läksin, läks tema ka. Kuigi ma arvasin, et kuna kodu nii nii paistab, siis ma ilmselt pean temaga koduni välja jooksma, sest ma ei saa teda pidama (ratsmed sidusin talle juba esimesel hetkel aias olles kukla peale kinni, sest mul ei läinud neid vaja. Nöör oli küll läbi suulise, aga ma ei usu, et see oleks teda pidurdanud, kui ta oleks minna tahtnud). Ei midagi seesugust. Proovisin teist korda veel. Sama asi - hobune peatus kohe, kui mina peatusin. See, kui lapsed temast mööda jooksid ei muutnud isegi mitte tema rütmi, ükskõik kas see oli samm või traav. Kõrvu ka ei pannud liigutama...
Kokkuvõttes oli see minule jube hea õppetund, sest olgugi, et ma olin valvel, ei tekkinud mul kordagi vajadust teda kuidagi kinni või tagasi hoida. Olgugi, et ka tema oli valvel, siis oli ta kõik selle aja, kui see lõugav koer väga tema lähedal välja arvata, lõdvestunud. Isegi koera juurest eemaldudes tuli see lõdvestumine kiiresti. Lapsi sõidutades näris suulist ja käitus nagu proff :) . Oli täiesti kirjledamatu tunne näha, et see hobune usaldab mind ja kui palju veel! Tema usaldamine mõjutab ta käitumist ja tema käitumine minu oma ja see omakorda jälle tema jne. Me olemegi nüüd partnerid, me oleme sõbrad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar