Käisime täna Gulliveriga jaanalindude kõrval asuval platsil sõitmas. Aeg, mis me seal olime, pakun, et oli pool tundi (mingi hetk mu telefon lihtsalt hangus ja keeldus töötamast, seega ma päris täpset aega ei tea).
Tänane tõsine eesmärk: rahulik kõnd ringil, et harjuda olukorra ja ümbritsevaga
Tänane väiksem eesmärk: vahepeal peatused
Lubasin Gulliveril minut aega platsil lahtiselt olles ringi vaadata. Kui ta oli kõik rohututid üle nuusutanud ronisin selga. Alguses oli hobune natuke ärev. Jaanalinnud patseerisid mööda oma aeda ringi rahulikus tempos. Vahepeal vaatasid kaelad pikkas meie tegemisi. Gulliver uuris vastu. Ühe korra tegi ka järsu kohalt mineku. Mina jäin rahulikult selga ja me jätkasime oma tegevust. Alguses tuli teda suunata, et ta ringilt ei sisse ega välja vajuks, hiljem käis ta ise mööda õiget trajektoori ja mul polnud tarvis teha muud, kui lihtsalt olla. Jaanalindudest möödumisel hobune siiski piilus neid silmanurgast, aga enam jooksu ei pistnud. Ühekorra ehmatasin teda mina. Koer haugatas keset vaikust ja ma võpatasin selle peale - tema omakorda minu võpatamise peale. Õnneks see koer jäi haukuma ja ma suutsin end kohe lõdvestada ja võtta tagasi rahuliku oleku, nii et me lihtsalt jätkasime oma tegevust ega teinud oma võpatamisest välja.
Peatused tulid välja alguses ainult ühel suunal - kodust eemale. Hiljem, kui kodust eemale paistsid selged, hakkasid tulema ka teisel suunal, kuid need siiski vahelduva eduga. Kodu poole liikumisel vajasin natuke ratsmete abi, kodust eemale suutsin teda peatada vaid tasakaalu muutmisega. Ütleme nii, et peatused ei tulnud meil nii ladusalt, kui ma oleksin tahtnud, aga tubli oli ta siiski ja me harjutame seda järgmisel korral edasi.
Kõnd ja liikuma hakkamine oli tubli - väikestest püüetest nö päris välja surra saime vaevata üle. Tal paistis eelmisest korrast olevat meeles, et kui liikuda palutakse ja ta liikuma hakkab, kaob igasugune surve. See toimis suurepäraselt. Mingil hetkel oli hobu mu all niivõrd lõdvestunud, et mul tekkis kujutelm, kuidas tal pea jalge vahele rippu jääb ja ta suure häälega kõndimise ajal norskama kukub. Mul oli hea, mugav olla ja tal paistis samuti. Jaanalinde piiluti endiselt silmanurgast aga seda tehti rohkem justnagu moe pärast.
Kuna meil üldiselt läks hästi, siis ma mõtlesin, et okei, tõstame natuke panuseid... Tegime rahulikku traavi. See oli muidugi väga rumal otsus... sest me hakkasime õppima ju hoopis uut harjutust... Seda, et kui sääresurve liikumisel kestab, tuleb liikuda kiiremini. Tal võttis pisut aega mõistmaks, mida ma soovin, kuid lõpuks läks ka see meil hästi. Teist täiesti uut ülesannet ma õnneks taipasin mitte teha - proovida teda peatada.
Traavis märkasin ma kummalist asja. Kuna me tegime traavi väikeste tsüklitena, siis ma sammu tagasi saamiseks surusin natuke põlvi. Peale seda, kui ta oli liikumist aeglustanud, ma patsutasin ja kiitsin "hästi". Peale mõningast kordust avastasin, et kui ma kiidan ja patsutan, siis mul polegi vaja teda ise enam pidurdada, ta läheb selle peale sammu tagasi. Ühel ringil oli päris naljakas vaadata, ma hakkasin midagi ütlema ja hobu kergitas natuke pead ning oli justkui ootel, et kas tuleb nüüd sõna ja patsutus (samal ajal ta aeglustas pisut, aga päris traavilt sammule ei läinud), kuna ma aga ei teinud ei patsutust ega sõna, siis ta läks traavis edasi.
Pean ausalt üles tunnistama, et see ei olnud mu eesmärk talle niisugust asja õpetada. Nüüd pean mõtlema on see halb või hea? Natuke murelikuks teeb, et kes teab, mida ma nii veel talle kogemata õpetada võin... Mul mõlgub praegu peas mõte, et seda kogemata õpetatud asja tuleks nüüd kuidagi enda huvides ära kasutada...
Traavis olin uhke enese üle, sest seekord ei tarvitsenud mul end enam kuidagi toetada - ei lakast, ei turjalt - ma suutsin seljas püsida, rütmiga kaasa minna ja hobust samal ajal juhtida!
Tänased head: Oma esialgu püstitatud eesmärgi - püsida ringil, et harjuda ja seal rahulikult kõndida ma saavutasin. Teine väiksem eesmärk - vahepealsed peatused - nõuavad veel harjutamist ja ma ei ole selle üle, et see saja protsendiliselt ei õnnestunud, sugugi õnnetu.
Tänased vead: See, et ma hakkasin suurest rõõmust kordamineku üle traavi tegema ehk siis õpetama hobusele täiesti uut ülesannet, mida me polnud varem kordagi sihipäraselt harjutanud.
Tänane tõsine eesmärk: rahulik kõnd ringil, et harjuda olukorra ja ümbritsevaga
Tänane väiksem eesmärk: vahepeal peatused
Lubasin Gulliveril minut aega platsil lahtiselt olles ringi vaadata. Kui ta oli kõik rohututid üle nuusutanud ronisin selga. Alguses oli hobune natuke ärev. Jaanalinnud patseerisid mööda oma aeda ringi rahulikus tempos. Vahepeal vaatasid kaelad pikkas meie tegemisi. Gulliver uuris vastu. Ühe korra tegi ka järsu kohalt mineku. Mina jäin rahulikult selga ja me jätkasime oma tegevust. Alguses tuli teda suunata, et ta ringilt ei sisse ega välja vajuks, hiljem käis ta ise mööda õiget trajektoori ja mul polnud tarvis teha muud, kui lihtsalt olla. Jaanalindudest möödumisel hobune siiski piilus neid silmanurgast, aga enam jooksu ei pistnud. Ühekorra ehmatasin teda mina. Koer haugatas keset vaikust ja ma võpatasin selle peale - tema omakorda minu võpatamise peale. Õnneks see koer jäi haukuma ja ma suutsin end kohe lõdvestada ja võtta tagasi rahuliku oleku, nii et me lihtsalt jätkasime oma tegevust ega teinud oma võpatamisest välja.
Peatused tulid välja alguses ainult ühel suunal - kodust eemale. Hiljem, kui kodust eemale paistsid selged, hakkasid tulema ka teisel suunal, kuid need siiski vahelduva eduga. Kodu poole liikumisel vajasin natuke ratsmete abi, kodust eemale suutsin teda peatada vaid tasakaalu muutmisega. Ütleme nii, et peatused ei tulnud meil nii ladusalt, kui ma oleksin tahtnud, aga tubli oli ta siiski ja me harjutame seda järgmisel korral edasi.
Kõnd ja liikuma hakkamine oli tubli - väikestest püüetest nö päris välja surra saime vaevata üle. Tal paistis eelmisest korrast olevat meeles, et kui liikuda palutakse ja ta liikuma hakkab, kaob igasugune surve. See toimis suurepäraselt. Mingil hetkel oli hobu mu all niivõrd lõdvestunud, et mul tekkis kujutelm, kuidas tal pea jalge vahele rippu jääb ja ta suure häälega kõndimise ajal norskama kukub. Mul oli hea, mugav olla ja tal paistis samuti. Jaanalinde piiluti endiselt silmanurgast aga seda tehti rohkem justnagu moe pärast.
Kuna meil üldiselt läks hästi, siis ma mõtlesin, et okei, tõstame natuke panuseid... Tegime rahulikku traavi. See oli muidugi väga rumal otsus... sest me hakkasime õppima ju hoopis uut harjutust... Seda, et kui sääresurve liikumisel kestab, tuleb liikuda kiiremini. Tal võttis pisut aega mõistmaks, mida ma soovin, kuid lõpuks läks ka see meil hästi. Teist täiesti uut ülesannet ma õnneks taipasin mitte teha - proovida teda peatada.
Traavis märkasin ma kummalist asja. Kuna me tegime traavi väikeste tsüklitena, siis ma sammu tagasi saamiseks surusin natuke põlvi. Peale seda, kui ta oli liikumist aeglustanud, ma patsutasin ja kiitsin "hästi". Peale mõningast kordust avastasin, et kui ma kiidan ja patsutan, siis mul polegi vaja teda ise enam pidurdada, ta läheb selle peale sammu tagasi. Ühel ringil oli päris naljakas vaadata, ma hakkasin midagi ütlema ja hobu kergitas natuke pead ning oli justkui ootel, et kas tuleb nüüd sõna ja patsutus (samal ajal ta aeglustas pisut, aga päris traavilt sammule ei läinud), kuna ma aga ei teinud ei patsutust ega sõna, siis ta läks traavis edasi.
Pean ausalt üles tunnistama, et see ei olnud mu eesmärk talle niisugust asja õpetada. Nüüd pean mõtlema on see halb või hea? Natuke murelikuks teeb, et kes teab, mida ma nii veel talle kogemata õpetada võin... Mul mõlgub praegu peas mõte, et seda kogemata õpetatud asja tuleks nüüd kuidagi enda huvides ära kasutada...
Traavis olin uhke enese üle, sest seekord ei tarvitsenud mul end enam kuidagi toetada - ei lakast, ei turjalt - ma suutsin seljas püsida, rütmiga kaasa minna ja hobust samal ajal juhtida!
Tänased head: Oma esialgu püstitatud eesmärgi - püsida ringil, et harjuda ja seal rahulikult kõndida ma saavutasin. Teine väiksem eesmärk - vahepealsed peatused - nõuavad veel harjutamist ja ma ei ole selle üle, et see saja protsendiliselt ei õnnestunud, sugugi õnnetu.
Tänased vead: See, et ma hakkasin suurest rõõmust kordamineku üle traavi tegema ehk siis õpetama hobusele täiesti uut ülesannet, mida me polnud varem kordagi sihipäraselt harjutanud.
6 kommentaari:
Hobune õpib absoluutselt kogu aeg ja alati õpetad sa hobusele midagi mida sul plaanis ehk polnudki. kord võib juhtuda et õpetad nii midagi soovitut kord aga hoopis midagi soovimatut. Sinu puhul on märkimsväärne see, et sa seda oma vähese kogemuse juures juba märgata suutsid.
Kui ma noortega tegelen, siis esimese ja kõige tähtsama asjana üritan peatumise neile selgeks õpetada, alati loomulikult kiidan hästi-hästi palju ja eemaldan igasuguse surve, nii et nad tõesti TAHAVAD paigal seista. Aga üsna mitmel läheb see asi päris ekstreemseks, nii et kui neil juba seljas käin ja ratsutan vaikselt, siis pean ennast nende kiitmisest tagasi hoidma, sest üheainsa kiitva sõna peale paneb hobune äkkpidurid peale ja naelutab ennast paigale. :D
Aga tegelt mulle täitsa meeldib see - näitab, et nad on tähelepanelikud ning ma tean, et kogu värk on ohutu. Küll hiljem on aega neid õpetada MITTE seisma jääda.
Aga sinu hobuse puhul (kes on juba vanem ja kogenum ja tunduvalt turvalisem) - ma võtaks pigem eesmärgiks, et ta jääks seisma ainult sinu tasakaalumuutuse peale ja ilma hääle/patsutuseta, mitte vastupidi. Ja kiitmist kasuta siiski preemiana, mitte märguandena, ehk PÄRAST seda, kui hobune on õiget asja teinud, mitte enne ;)
Ingrid, ma mõtlesin jah sellele, et mis nüüd siis peale hakata... Teraapia mõttes on ju ühest küljest hea, kui patsutamine tähendab seisakut. Aga teisest küljest... Mulle meeldib loomi kiita, kui nad midagi hästi teevad, et mis siis edasi(no koera puhul meil on selline vaikiv kokkulepe, et kui tuleb kiitus, siis on nö käsu alt vabastatud ja sellega harjutus lõpeb, hobusega vist nii ei saa?)?
Arutasime Annaga ka seda, et kuna ta on selle nö komplektiga tunnihobusena töötades harjunud, et sikutatakse ratsmetest ja siis tasakaalu muutus (kes teab, mis pidi see erinevatel alagajatel üldse käinud on), tuleks äkki mängu võtta suulised, et talle seda temale arusaadavas keeles teha... See on aga minu jaoks nagu süütuse kaotamine Geishale - midagi mida ehk tuleks kellegi arvates teha aga üldse ei taha ja kindlasti on valus ka...
Rjuuh, on tore, et ma suudan Sind veel ülatada ;) ja tänud kiituse eest.
Mis suulistesse puutub, siis neid on võimalik väärkasutada nagu kõiki muid abivahendeid. Teine võimalus on kasutada neid nagu sa kasutad päitsete või steki survet, või kasvõi omaenda keha - märguannete andmiseks ja ilma valu põhjustamata.
Ma usun, et kui eesmärgiks on lihtsalt hobusega mõnusalt aega veeta ja metsas ratsutamas käia, siis selleks vajalikud märguanded saab väga edukalt ka ilma suulisteta selgeks õpetada (lihtsalt pead seda tegema algusest peale, sest ta pole sellega harjunud).
Pigem lihtsalt tasuks mõelda selle üle, mis eesmärgiga sul need põhimõtted (võimalikult vähese varustuse kasutamine, nagu aru saan) seatud on. Kui sul on nt eesmärk õpetada hobust AINULT oma kehakeelt jälgima ja sellele alati õigesti vastama, siis jah, pole varustust vaja - aga arvestama pead, et selline asi võtab VÄGA kaua aega, eriti vanema hobusega, kes õpib aeglasemalt kui noored ja kellele on minevikus juba väga palju erinevaid märguandeid selgeks õpetatud. Selleks, et niimoodi ükskord "täielikus üksteisemõistmises" ratsutada - usun, et selleni läheb aastaid, võib-olla iga paar ei jõua selleni kunagi.
Kui aga su eesmärk on lihtsalt käituda võimalikult hobusõbralikult ja et su hobune oleks rõõmus ja rahul, siis ei ole ju probleemi ka suuliste kasutamises, kui need aitavad tal sinust aru saada ja neid ei kasutata vägivaldselt.
Tegelikult on kerge lihtsalt stekk ja suulised oma käeulatusest kaugemal hoida - palju raskem on need kasutusse võtta, aga nii, et alati ennast piisavalt kontrollida suudad ja ei hakka neid kasutama nii nagu tegelikult ei tohiks. ;)
Näed Ingrit ütles väga kenasti ja lihtsalt selle ära , mida mina püüan Sulle päevade viisi selgeks teha :)
Postita kommentaar